14. september 1997
Jaga lugu:

Hajutatud risk

Paar nädalat enne Vihterpalu suurpõlengut küsisin riigi metsaameti suhtumist metsakindlustusse. Ei näe põhjust sellele raha kulutada, kuna metsa on palju ja riskid piisavalt hajutatud, kõlas vastus.

Neljapäeval hukkusid Kurkses Eesti riigi sõdurid. Nad olid saanud hea väljaõppe, neil olid head relvad, kuid nad olid kindlustamata. Juhtunust kuuldes meenus vägisi toosama küüniline väide: risk on piisavalt hajutatud.

Kui oma vara kindlustamata jätmine näitab eeskätt peremehe rumalust, siis oma inimeste kindlustamata jätmine on kõigepealt märk hoolimatusest. Kui riik jätab kindlustamata oma vara, siis võib iga maksumaksjat tabada rahaline löök, kui aga oma inimesed, siis kannatab iga kodaniku moraal.

Politseinike ja päästjate kindlustamise õnnetusjuhtumite vastu on riik jätnud suuresti kohalike võimude hooleks, kuna riigieelarve ei kannatavat seda kuidagi välja. Samasse kategooriasse kuuluvatel palgasõduritel pole loota kellelegi peale riigi enese.

Tore on lugeda uudiseid, et jälle on kusagilt välisriigist võimalik osta väga odavalt väga vanu sõjavahendeid. Vahva on veenduda, et kaitsekulutused pidevalt kasvavad ja seetõttu saab neid sõjavahendeid üha rohkem. Jube on mõelda, et inimene ei maksa selle taustal midagi.

Kurkse õnnetuses hukkunute pered saavad riigilt kümne aasta palga, haiged ja vigastatud ravitakse riigi kulul terveks.

Kindlustuseksperdi hinnangul maksab riik ühe korraga välja vähemalt paarkümmend korda suurema summa, kui oleks nõudnud saja sõduri kindlustamine sama suure summa peale üheks aastaks.

Karavan liigub edasi ja Eesti ülikiire areng jätkub. Kas nagu vene muinasjutus: havi käsul, minu tahtel? Või nagu Eesti tegelikkuses: nooremleitnandi käsul, riigi tahtel?

Jaga lugu:
Hetkel kuum