Totaaltotter mõtlematus

Mehed! -- müriseb tõrre-põhjane hääl. Mehed lähevad. Eesti riigikaitsekontseptsioon rõhub totaalkaitsele ja taob selle arendamisse kuhjaga raha. Paraku on tulemus poolik kaitsevägi, vilets päästeamet ja kehv politsei.

Äripäeva arvates on Eesti valik totaalkaitse kasuks mõttetu. Totaalkaitse väljaehitamine on pikaajaline ja keeruline. Raske on tagada totaalkaitse efektiivsust, hoida pidevalt kogu rahvast n-ö kuumana, valmis iga hetk püssi haarama ja sellega midagi mõistlikku ette võtma.

Kui Eestil üldse militaarväge vaja on, peaks ta olema väike ja võimas löögijõud. Palgaarmee on paremini hallatav ja lihtsamalt ohjes hoitav kui suur ja hajus püssihoidmisvõimeliste meeste-naiste seltskond, kelle ohjamine ja juhtimine käib kaitseministri sütitava fraasiga «Mehed...!»

Eesti nagu valmistuks mitmekuiseks sõjaks. Eelmise vabariigi vaim ja Vabadussõda kummitab. Aeg on edasi läinud ja maalapi peal nagu Eesti ei kestaks sõda, kui ta ka peaks tulema, üle paari päeva.

Patriotismile rõhumine Eesti puhul eriti ei toimi. Me ei ole t?et?eenid, kes, rohelised paelad ümber pea, vaenlast nottima kukuvad. Eestlase iseloomulik joon on alalhoidlikkus.

Kaitseideoloogidel on aeg aru saada, et klassikalise sõja aeg on möödas. Ei ihka Soome, Rootsi ega ka Läti tuldpurskavaid torusid Maarjamaa poole keerata. Püssimeeste faalanksiga üle piiri marssima ei hakka ka äraarvamatu Venemaa. Kui siiski, siis ei kaitse Eestit ka totaalkaitse kontseptsiooni raudne toimimine.

Sõda on äärmus ja ka Vene-maal on Eesti hõivamise soovi korral kasutada veretumad meetodid. Klassikaline püssiplärtsutamine võib tekkida vaid lokaalse stiihilise ülekeemise puhul. Sellega saab edukalt hakkama hea väljaõppega palgaarmee.

Üha totramaks muutub totaalkaitse, kui panna ühele kaalukausile tähesõdade programm, teisele olukord, kus üleskutse peale haaravad tõelised eesti mehed tukid, et punktist A liikuda punkti B.

Vaieldamatult on Eestis inimesi, kelle eneseteostus on lapilises mundris võsa mööda tormamine, käte väänamine jm. Fanaatikuid ja kuldkäsi leiab igalt elualalt. Kvaliteettulemus on saavutatav just selliste inimestega.

Ainuke julgeolekugarantii Eestile on NATO. Totaalkaitseideoloogid rõhuvad sellele, et NATO ei taha nõrku partnereid. Tuletame meelde Norra olukorda NATOsse astumisel. NATO-le on olulisem geograafiline positsioon, mitte see, kui palju kui rambosid meil on.

Pakri ja Kurkse vahel toimunu oli rumalus. Ent see õnnetus paneb mõtlema kogu kaitsekontseptsiooni vettpidavusele. Totaalkaitse printsiip kultiveerib rumaluse, harimatuse jätkumist. Kõrgkooli püüdlevate poiste iga hinna eest kroonuteenistusse noppimist ja anekdoodi väärtuse saanud debiilikute teenistuskõlbulikuks tunnistamist erilise harituse ja väljaõppe väärtustamisena hinnata ei saa.

Totaalkaitse printsiipidest lähtudes lõikame kogu aeg ära väärtuste loojaid, tootjaid ja muudame nad kulutajateks. Kui me majanduses paneme suurt rõhku haridusele ja ajudele, siis kaitsepoliitikas seevastu massile. Seni on vaieldud tagajärgede üle. Äripäev on korduvalt väitnud, et tuleb tagasi tulla algusse -- totaalkaitse printsiibi mõttekuse juurde. Ja selle juurde, kas kasutute relvade ja labidate hankimise asemel ei peaks siiski investeerima tipptasemel päästetehnikasse. Me ei hiilga enam ka õppustel. Rääkimata lahingust.