29 september 1997

Proportsionaalne või progressiivne?

Põhimõtteliselt ma ei kirjuta õiendusi. Pole kuigi tark sekkuda «duelli», milles pruugitakse ööpotte (koos sisuga).

Rikun siiski seekord reeglit. Esiteks pole ma kaotanud lootust, et Enn Roose on erinevalt mõnest poliitikust säilitanud teadlasele hädavajalikku eetika. Teiseks, praegu propageerib osa ringkondi info puudusel edukalt varianti, mida nad tulevikus ilmselt ründama hakkavad. Võib juhtuda, et allakirjutanu peab mõne aja pärast meelde tuletama, et ka proportsionaalsel tulumaksul on häid külgi.

Olev Raju on ebakompetentne, kuna: 1) ta ei tea, et Taanis pole progressiivne, vaid proportsionaalne tulumaks; 2) ta ei saagi seda teada, sest ei oska taani keelt; 3) ta on päris loll, sest ei tea, et Taani tulumaksuseadus ei ole 2000 lehekülge paks.

Tunnistan, et minu taani keele oskus piirdub ca 100 sõnaga. Kuid olen veendunud, et ka Roose ei valda enamat. Ilmselt saame mõlemad kasutada üksnes tõlkeid. Kuid ma ei leia, et kõigil teistel peab maksuasjandusega tegelemise eelduseks olema taani keele oskus.

Kurvem on lugu Roose väitega, et Taani maksuseadused ei ole paar tuhat lehekülge paksud. Mäletan, kuidas me 1995. a juunis Kopenhaagenis liitsime kokku ingliskeelse väljaande lehekülgi ja saime 2011.

Samuti mäletan hästi taanlaste peent ja vaimukat eneseirooniat sellise suure lehekülgede arvu üle. Kuid ma ei saa väita, et mõnes teises väljaandes pole see lehekülgede arv näiteks 700, 1500 või koguni 2500.

Kahjuks teatab Enn Roose vaid, et 2000 lehekülge pole, ja jätab ütlemata, palju ja millises väljaandes siis on.

Milline on tegelikult tulumaks, mida taanlased peavad maksma oma (palga)tuludelt? Kõigepealt tuleb ära maksta 8% aasta jooksul saadud palgasummast. Seda nimetatakse kommunaal- ehk korterimaksuks. Tulumaksuvaba miinimumi pole siin ette nähtud.

Seejärel võetakse maha tulumaksuvaba miinimum 20 800 DKK, s.o ca 42 000 krooni kuus. Pärast seda tuleb maksta 10% kogu ülejäänud palgasummalt, pluss 6% sissetulekutelt, mis ületab 135 500 DKK (ca 275 000 Eesti krooni) kuus, pluss 15% sissetulekult, mis ületab 249 600 DKK (490 000 Eesti krooni) kuus. Peale selle peab taanlane tasuma kohalikud maksud summalt, mis ületab 20 800 DKK (142 000 Eesti krooni) kuus.

Kui see süsteem pole progressiivne tulumaks, nagu väidab maksunõunik (?) Enn Roose, siis olen mina Jaapani keiser ja Taani kuninganna ühes isikus! Ja seda ei tee proportsionaalseks fakt, et osalt kapitalituludelt on Taanis tõesti olemas vaid üks maksumäär -- 50%, milleni jõuti mitte väga ammu väiksemate määrade likvideerimisega.

Ei mõista, mis ajendas Enn Rooset kirjutama sellist artiklit. Toompea kuluaarides pakuti välja kolm varianti.

1) Ta leiab, et ma olen süüdi selles, et pärast 1995. aasta valimisi jäi ta ilma ministriportfellist, ja nn Roose komisjoni laialisaatmises.

Süüdistused on absurdsed. Ministriportfellide jaotamisega ei ole ma -- Jumal tänatud! -- iialgi tegelenud ja nn Roose komisjoni, mis pidi tegelema uute seaduseelnõudega, saatis de facto laiali komisjon ise. Sealt ei tulnud pika aja jooksul ühtegi rahuldavat seaduseelnõu ja valitsus otsustas lõpetada maksumaksja raha raiskamise. Laialisaatmine ei tulnud minu initsiatiivil.

2) Enn Roose tahab teha reklaami endale kui superteadlikule maksunõunikule. Efekt on küll vastupidine.

3) Tegu on tellitud sopakaga. Ei suuda uskuda, et Roose nii madalale langeks ning loodan, et ta erineb meie «poliitikutest», kes üksteisele mõnuga ööpottidega turmtuld annavad, ning peab seetõttu õigeks avalikult vabandada. Seda ei ole vaja niipalju minule kui Taani kolleegidele, keda ma pidin tülitama rumalate järelepärimistega ja kelle arvamus Eestist tänu sellele langes oluliselt.

Niipalju siis Enn Roosest. Olulisem on küsimus, kuidas peaks tõeline maksuspetsialist vastama küsimusele progressiivsest või proportsionaalsest tulumaksust. Ta peaks võtma Lagrange'i valemi (täpsemini, selle esimese tingimuse) ja Slutsky dekompositsiooni nime all tuntud valemi ning andma meile uurimiseks sobiva kuju. Ta peaks leidma funktsioonide kasvu- ja kahanemispiirkonnad ning ekstreemumpunktid.

Pärast seda pole enam raske vastata küsimusele, millistes tingimustes on parem proportsionaalne ja millistes progressiivne tulumaks ja millal ühte või teist on teooria järgi otstarbekam rakendada. Kuna Eesti kaugeneb üha enam oma arengu ekstreemumpunktist, ei tohiks olla eriti raske vastata küsimusele, mida milline maks Eestis üha rohkem stimuleerima hakkab.

Ilmselt on alusetu loota, et meie «maksunõunikud» tuleksid toime keeruliste diferentsiaalvõrrandite korrektse analüüsiga. Tavaliselt realugejalt aga on ülekohtune seda tahta.

Hetkel kuum