6. oktoober 1997
Jaga lugu:

Kas teha haridus tasuliseks?

Kindlasti tuleks vaadata ringi riigipoolse rahastamise osa. Et millistele koolidele ja missugusel tasemel haridust riik nüüd finantseeriks läbi maksumaksja rahakoti ja missugust mitte. Võtame näiteks erakoolid -- praegu ju lapsevanem maksumaksjana tasub maksu ja tema summad lähevad seega ka hariduse finantseerimiseks. Samas ta maksab erakoolis ka oma lapse hariduse kinni, seega tasub oma lapse hariduse eest kahekordselt. Teisalt pearaha, mida riik eraldab erakoolile laste ülalpidamiseks või õpetamiseks, ei ole ju piisav.

Kindlasti peaks riik igatpidi kontrollima hariduse kvaliteeti.

Alg- ja põhiharidus on praegu suures osas ju omavalituse käes ja see on minu arvates mõistlik lahendus. Sellepärast, et kogukond peaks ikka selle eest hoolt kandma, et tema lapsed alghariduse saaksid.

Probleem on muidugi selles, et üsna väikesed kogukonnad, näiteks väikesaared, ei suuda häid õpetajaid kohale tuua. Seal peaks küll riik toetama. Tähendab -- üldiselt kogukond ise hoolitseks hariduse eest, aga riik toetaks seda rohkem kui praegu keskmiselt.

Praegu makstakse ju sellistes paikades õpetajatele palka mingisuguste koefitsientide alusel, aga paraku need tihti ei aita.

Kui me läheme alt üles ja võtame arutluse teemaks põhi- ja keskhariduse, siis riikliku õppekava ulatuses, mis garanteerib ühtluskooli põhimõtte täitmise ja kõigile lastele ühesugused võimalused, peab haridus Eesti Vabariigis tasuta olema.

Mida tahetakse sellele lisaks saada, pärast riiklikku õppekava, selle kõrval või selle peal, see peaks esialgu olema avaliku dispuudi objekt: kas selle peaksid nüüd vanemad kinni maksma, kes tahavad oma lapsele teistsugust, mingisuguses valdkonnas sügavamata haridust saada. Tõenäoliselt on see nõnda, et vanemad peaksid siin natukene kaasa tulema või sponsorid või kes iganes.

Haridus peaks olema Ees- tis kättesaadav võimalikult madala tasustamisega inimese poolt. Aga teades meie riigi viletsat majanduslikku olukorda, siis ilmselt see hea soov täide ei lähe. Nii peaksid ka need inimesed, kes oma lapsi harida tahavad, natuke käe külge panema.

Võib-olla isegi õpetajate töötasud võiksid tulla siin kõne alla. Tallinnas peaksid need ikka teistsugused olema kui Karksi-Nuias, sest elamiskulud on ju täiesti erinevad.

Kuid olen veendunud, et keskmisel pealinna inimesel on suuremad võimalused hariduse andmiseks ise kätt külge panna või rahakotti avada kui maainimesel.

Jaga lugu:
Hetkel kuum