8 oktoober 1997

Reformide eeldusest

Juhtusin eile kuulma R2st küsitlust, mis puudutas ministrite autooste. Laias laastus kolm neljandikku vastanutest arvas, et mingit kasu autoreformist pole. Niikuinii raiskavad ametnikud kuskil mujal tunduvalt rohkem. Kuid kus riigiraha laristamine toimub, seda täpselt ei tea. Lugesin samas eilse Postimehe arvamusküljelt, et reforme on liiga palju, neid ei jõuta teostada ja seetõttu polegi mitmeid neist mõtet läbi viia.

Olen nõus, et enamik reforme venivad, on halvasti administreeritud, kehvasti läbi viidud. Kuid see ei tohiks seada kahtluse alla reformide mõttekust. Või äkki meeldib kellelegi novaatorlik, kuigi üsna ketserlik mõte, et kuna maareform venib, siis pole seda otstarbekas jätkata?

Ei tohi unustada reformide olulist eesmärki -- vähendada riigi osalust majanduses. Eesti-taolise riigi kohta hoiavad maksumaksjad üleval liiga suurt riiklikku masinavärki, mis võib mingil hetkel monstrumiks muutuda ja hakata õgima eraettevõtja toodetud heaolu.

Eraettevõtja majandab riigist efektiivsemalt, seega võiks eraalgatusel tuginev struktuur tegeleda ka hariduse, väärtpaberituru järelevalve, eksporditoetuse jms teenuse osutamisega. Nii aga ei arva riik ehk ametnikud, kellel korralikule bürokraatiale iseloomulikult on kalduvus enda arvu ja võimu suurendada. Muidugi maksudest laekuva raha arvel.

Riigi kaalu vähendavate kiirete erastamiste, riigi funktsioonide erakätesse üle andmise vajalikkuses ei ole, vähemalt minu arvates, kahtlust. Kui reform on kehvasti teostatud, siis ei ole enamikul juhtudel viga idees, vaid teostajates ehk riigiametnikes. Kas me peaksime siis lähtuma reformide vajalikkuse üle kaalutledes mõttest, et reform on täpselt nii vajalik, kuivõrd riigiametnikud seda teostada suudavad?

Hetkel kuum