Häbematuse triumf

Eestile on kombeks, et juriidika valitseb tugevalt eetika üle. Ametnik, keda ei ole võimalik kohtus süüdi mõista, on justnagu automaatselt kristallpuhas. Ükskõik kui näotu ei ole ametniku käitumine inimlikus tähenduses, jätkub tal enamasti häbematust avalikult solvumist väljendada, kui keegi paha sõna öelda julgeb.

Sellisele loogikale on üles ehitatud ka abilinnapea Mait Metsamaa viimase aja esinemised. Kui ühtegi ametnikku ei ole otseselt altkäemaksuga vahele võetud, siis inimlikus mõttes saab ju korruptsiooniks pidada ka printsiipi «veri on paksem kui vesi», millest juhindumist Metsamaa igati mõistetavaks nimetab.

Tallinna linnavalitsuse süsteemis on aastate jooksul täiuslikkuseni lihvitud kunst põhjendada mis tahes objektide ja rahasummade tuuldelaskmist inimlike eksitustega. «Tegijal juhtub,» sõnab järjekordne kõrge ametiisik, kui järjekordne linnavara tükk on imeodavalt käest läinud. Kui otsest kriminaalasja ei paista, jäetagu ametnikud ometi rahule, sest nende päralt on riik ja vägi ja au igavesti.

Olukorras, kus linnavalitsuse maine on niigi allpool igasugust arvestust ja iga põlvepikku poisike teab, mismoodi selles majas asjad käivad, jätkub abilinnapeal häbematust avalikult teatada, et kinnisvaraärimehed (loe: maksumaksjad) on äärmiselt tüütud ja nende eest tuleb hakata end koodlukkudega kaitsma. Samas kutsub sama mees tegema konstruktiivseid ettepanekuid, et süsteemi üha täiustada ja parandada, vigu vältida jne.

Neelan alla kibedustunde, et minu kui maksumaksja palgal olev isik selliseid asju räägib, ja annan siinkohal ääretult konstruktiivse soovituse: mis tahes koodlukust paremini kaitseks abilinnapead maksumaksja eest ametist lahkumine. Emigreerimisest rääkimata.