Suur saladus tehakse väikesteks tükkideks

Paberipurustaja põhiomadus on dokumendi hakkimine võimalikult pisikesteks tükkideks võimalikult vähese ajaga. Need kaks «võimalikkust» ühte masinasse pandult tähendavad ka võimalikult suurt kulutust. Seega tuleb paberipurustaja valikul kõigepealt selgeks teha, kui suured on firma saladused. Mida suuremad nad on, seda väiksemateks tükkideks tuleb paber hakkida.

Kui osta ribadeks tegev paberihunt, tasub meenutada kunagist lugu ühest Aasia sotsialismimaast, kus kümned tuhanded naised pandi tööle ameeriklaste konfidentsiaalsete ribastatud dokumentide kokkukleepimisel ja nüüd on need dokumendid muuseumis kõigile näha. Loodetavasti keegi siiski ei kavatse väikelinnatäit inimesi teie firma dokumente sorteerima palgata, sel juhul aitab ribastajast küll. Purustatakse ribadeks ja tükkideks

Tükikeste suuruse järgi, mis paberist järgi jäävad, jaotatakse paberipurustajad turvalisuse astmete järgi klassidesse. Mida suurem on see number, seda turvalisem paberipurustaja. Alates saladusastmest 3 lõigatakse dokument juba mitte ainult pikuti, vaid ka risti katki, nii et paberikorvi pudenevad vaid pisikesed ristkülikud. Lisaks turvalisusele võtab selline paberisodi ka vähem ruumi, nii et laua all pole vaja hoida suurt konteinerit ja prügikasti vahet tuleb ka harvem käia. Mootori võimsus on ka oluline. Nõukogude passe ribastav purustaja peab olema suure võimsusega, et paksu kartongi ja kirjaklambreid läbi närida, õhukesi faksipabereid võib aga väikefirmas rahulikult vaikselt suriseva pisikese paberihundiga töödelda. Enamik paberipurustajaid on mugavalt hooldusvabad, ainuke asi, mis endaga tegelemist nõuab, on purustusterad. Neid tuleb vastavalt instruktsioonile perioodiliselt õlitada ja pärast suuremate metallitükkidega kokkupuudet uute terade vastu vahetada. Märga paberit purustaja ei söö