Avaliku raha hoidmine eeldab avalikkust

Riigi kehtestatud maksudest laekub 1998. aastal kokku 25,9 miljardit krooni avaliku sektori kolme eelarvesse. Riigieelarvesse laekub 52,1% maksudena kogutavast rahast (13,5 miljardit krooni), sotsiaal- ja ravikindlustuse eelarvetesse 33,6% (8,7 miljardit krooni) ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse 14,3% (3,7 miljardit krooni)

Eelarvete vastuvõtmistega kaasneb probleem, kuidas juhtida rahavoogusid. Suurte süsteemide puhul, nagu Tallinna linn, tekivad ajutised rahalised jäägid, mida tuleb lühiajaliselt teenima paigutada.

Tallinna eelarve maht on 2,1 miljardit krooni. Sellise mahu juures ulatuvad rahalised jäägid eri perioodidel nullist kuni enam kui saja miljoni kroonini. Suurte rahasummade hoidmine tekitab soove teenida, kuid samas mitte võtta ülemääraseid riske.

Raha teenib ka nõudmiseni hoiusel, kuid on selge, et intressimäär on suhteliselt madal. See ei tähenda, et asjaga tegelema ei pea. Tallinna kogemus on, et kui teed pankade vahel konkursi, on loota intressimäärade tõusu. Linna kontsernikontot tehes olime rahul, saades kaubale 3,5 protsendiga aastas. Tervishoiu kontsernikontot käivitades tõstis pankade äge konkurents (ja ka turul valitsev olukord) intressimäära 4,8 protsendini aastas.

Esimene reegel: korraldada konkurss sind teenindada soovivate pankade vahel.

Raha peab teenima võimalikult rohkem ja see nõue tingib ka uute võimaluste otsimise. Tallinna eelarve mahu juures tekivad perioodiliselt vajadused paigutada rahalisi vahendeid lühiajalistesse tähtajalistesse hoiustesse.

Raha paigutamisel on Tallinn läbinud tinglikult kolm etappi: tähtajalised paigutused enne kontsernikontot; tähtajalised paigutused peale kontsernikontot ja paigutused rahaturufondidesse.

Paigutused enne kontsernikontot tehti, lähtudes rahandusameti arvel olevatest summadest. Rahandusamet ei võinud teada kogu linnaeelarvega hõlmatud asutuste raha seisu ja seetõttu tegeleti vaid osaga kogu mahust. See on tüüpiline enamikule omavalitsustest.

Kontsernikonto loomine muutis nähtavaks kogu linna eelarvelise raha seisu. Lühiajaliste rahapaigutustega tuli tegeleda süsteemikindlalt ja kogu rahaliste vahendite ulatuses.

Raha paigutamisel tähtajalistesse hoiustesse tuleb samuti enne otsustamist pankade vahel pakkumiskonkurss korralda. Tähtajalised deposiidid eeldavad rahandusametnikelt täpset rahavoogude tundmist ja seepärast ollakse paigutustega reeglina konservatiivsed.

Pannes liialt palju kindla tähtaja peale, võib tekkida finantseerimisel tõrkeid. Seega on probleemiks kujunenud vähene paindlikkus, mis ei võimalda rahaliste jääkide pealt piisavalt efektiivselt teenida.

Rahaturufondide kasutamine raha paigutamiseks on uus tee. Rahaturufondid ei paiguta raha aktsiatesse, vaid reeglina likviidsetesse võlakirjadesse. See väljendub ka tunduvalt madalamas tootluses.

Rahaturufondidest saadav tulusus on 8--10% aastaarvestuses. Nii mõnigi võib öelda, et seda ei ole palju ja aastane deposiit pangas on sama või kõrgem. Rahaturufondide positiivne efekt avaldub süsteemi paindlikkuses. Raha väljatoomine ei tohiks tekitada tõrkeid ka siis, kui teatad ette vaid ühe päeva.

Meie esimene kogemus, kui paigutasime Hoiupanga rahaturufondi 50 miljonit 19 päevaks, oli väga positiivne. Tehingu pealt laekus intresse 248 041 krooni. Nõudmiseni hoiuselt oleksime teeninud analoogsel juhul 156 945 krooni vähem, tähtajalise deposiidi puhul aga 65 849 krooni vähem.

Teine reegel: raha peab panema raha teenima, sest kui seda ei tee sina, siis teeb seda sinu rahaga keegi teine sinu eest.

Pessimistid muidugi ütlevad, et avalik sektor ei tohi rahapaigutustel võtta mingeid riske. Loomulikult ei pääse riske võtmata keegi.

Ka raha hoidmine pangas ei ole kunagi riskivaba. Tuleb teada panga olukorda, kuhu on raha paigutatud. Oluline on ka panga korrektsus asjaajamisel ja tähtaegadest kinnipidamisel. Seega raha paigutuse esimene risk on pangarisk.

Raha paigutamisel rahaturufondidesse võetakse kindlasti suuremaid riske, kui lihtsalt raha pangas hoides. Risk pole suur, kui teada, mida sisaldab rahaturufondi portfell. Reeglina on seal likviidsed võlakirjad, mis ei taga suurt tootlust, kuid tagavad investorile suurema kindluse. Tallinna puhul pole vähetähtis ka see, et kasutatakse vaid suurte pankade juurde moodustatud rahaturufonde.

Asi, mida avaliku sektori rahaga teha ei soovita, on mängimine aktsiabörsil. Riskid, mida seal võetakse, on hoopis suuremad. Suuremad on ka võidud ja kaotused.

Kolmas reegel: ei tohi võtta liigseid riske, kuid hoopis riskideta tegevust võib nimetada ka laiskuseks.

Avaliku sektori rahahaldus on suhteliselt uus teema. Puuduvad ka olulised regulatsioonid ning tavad. Hea on, kui tuleb nõuandeid finantsinstitutsioonidelt ning samuti mujalt. Avalik raha on avalik asi.