Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Püha sõda
Viimaste nädalate sündmused Tallinna börsil on Eesti naaberriikide esindajaile andnud suurepärase võimaluse seletada üleolevalt, mida nad meie senisest väikesest majandusedust tegelikult arvavad.
Tõenäoliselt ei ole ma ainus, kes vihastus, kui mingi Leedu börsianalüütik avaldas arvamust, et Eestis pole tööstust ollagi. Kommentaarid Leedu aadressil jätaksin selle riigiga asju ajavatele ärimeestele.
Ka Soome ajakirjandus ei hoidnud Eesti majanduse aadressil tehtud hinnangutes tumedaid värve kokku. Kahjurõõm tundus olevat see ainus ajend, millest kantuna naabrite press meie börsi raskeid päevi kirjeldas.
Naabrite reageeringud Tallinna börsi ja Eesti majanduse kohta annavad aga selgelt märku, et meid kadestatakse ja meile ei andestata vigu ega nõrkusehetki.
Soovimata õhutada riikide või rahvuste vahel mingit vaenu, olen veendunud, et sõda koha eest maailmas, Euroopas või kus iganes on tõsisem, kui arvata osatakse. Üha naiivsemad tunduvad jutud sõbralikust koostööst Läti ja Leeduga või ühisest Euroopa unistusest.
Lähinaabrid võivad ju olla ka sõbrad, kuni me vajalikud oleme. Aga mööngem, et esimesel võimalusel astuksid head naabrid enda kergitamiseks meile pähe.
Tahan öelda, et ennekõike on Läti, Leedu ja ka Soome meie rivaalid, kellega me konkureerime kas või näiteks transiidikanalite hankimisel, välisinvesteeringute meelitamisel ja tegelikult kõigis majandusvaldkondades.
Seega rahuloluks, mis meil viie aastaga on võib-olla tekkinud, ei tohiks põhjust olla. Et vaigistada kadedad suud, tuleb olla peajagu parem Lätist, Leedust ja teistest meie mõõtkavas konkureerivatest riikidest. Parem tuleb olla mitte enda arvates, vaid nii peabki olema.