Isajuttu

Küllap avastasid paljud tööga hõivatud perekonnapead eile hommikul ärgates üllatusega voodi kõrvalt kohvitassi ja ehk said perelt mingi kingigi. Võin kihla vedada -- päris paljud kuulsid isadepäevast kas alles pühapäeval või paremal juhul reede õhtul koju jõudes ja nädalavahetuseks plaane tegema hakates.

Igapäevase pingelise töörügamise ja raha teenimise kõrval näib kohalik meesterahvas unustavat kaugema eesmärgi, milleks üsna vabalt võiks olla näiteks oma lastele ja perele parema elu valmistamine. Raha on tore asi küll, kuid selle teenimisega võib märkamatult jääda kahe silma vahele laste kasvatamine või teoks saada anekdootlik lugu isast, kes oma ammu koolis käivat võsukest hommikul lasteaia uksest sisse tahab lükata.

Eesti ärimaailm on väga meestekeskne. Olukorras, kus väheaktiivne naisõiguslus pole meeste ülemvõimu murda suutnud, tuleb paratamatult lõivu maksta isaks olemisele. Täpselt samuti, nagu vastupidisel juhul makstaks lõivu siis emaks olemisele.

Et isa teenib raha ja vastutab pere majandusliku heaolu eest, pole teda enamus ajast kodus. Fakt, et ta on ehk enamat kui pelk raha- ja sigitamismasin, meenub harva. Isadepäeval võib-olla.

Samas arvan, et kümneprotsendilise majanduskasvu tingimustes, kus ühiskond teeb meeletu hooga tasa mahajäämust läänemaailmaga võrreldes, oleks mõttetu kutsuda ettevõtjat üles seitsme-kaheksatunniseks tööpäevaks ja enam aega oma perele pühendama. See aeg tuleb niikuinii. Siis, kui majandus on jälle enam-vähem üles ehitatud.

Seega, lugupeetud emad ja lapsed, paluks veel veidi kannatust. Kes teab, võib-olla tulevad isad mõne aasta pärast jälle koju. Ja leiavad pere jaoks enam aega kui hilinedes teatrisse jõudmise või laupäeval kahe ärikohtumise vahele paigutatud rutaka loomaaiaskäigu peale praegu kulub.