PR ja edu

Aasta lõpp toob kaasa igasuguseid parimate ja edukamate valimisi. Ka Äripäeva toimetuses käib nuputamine ettevõtete ja ärimeeste edetabelite kallal.

Paratamatult seisab iga valija sel puhul dilemma ees, kuidas mõõta isiku või ettevõtte tegelikku panust Eesti majandusse. Mida asjatundmatum on hindaja ühes või teises eluvaldkonnas, seda olulisemaks kujuneb hinnatava oskus end avalikkusele eksponeerida.

Suhetele avalikkusega pööravad paljud Eesti äriliidrid vähe tähelepanu. Ajast ja arust on ettekujutus, et piisab ajakirjanduses nime teinud isiku palkamisest pressiesindajaks või lepingust tuntud PR-firmaga.

Ajakirjanikuna võiksin tuua kümneid näiteid ebaprofessionaalse PR-töö kohta muidu vägagi edukates ettevõtetes. Iga päeva lõpuks täitub minu prügikast nn pressiteadetest, mille adressaat on «maale vanaemale». Aeg-ajalt satub telefonitoru teise otsa mõne maineka firma PR-esindaja, kellega vesteldes ühtäkki tajun, et ta lihtsalt ei ole pädev oma firma asjades ega suhtlemisel avalikkusega.

Vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei ole ajakirjanik ja PR-töötaja juba eos vaenujalal. Kui aga PR-töötaja ajab oma asja halvasti, saab kahjustada ettevõtte maine tervikuna. Esmalt ajakirjaniku ja sealt edasi laia avalikkuse silmis.

Olles kokku puutunud nii ajakirjaniku, pressiesindaja kui firmavälise PR-töötaja ametiga, julgen väita, et soodsa maine loomine hästi töötavale ettevõttele on Eesti oludes jätkuvalt odav lõbu. Rääkigu PR-firmad mida tahes -- ma olen nende kalkulatsioone näinud, võtavad tõesti tummaks.

Edu saadab täna eeskätt avalikke ettevõtteid. Sõna «avalik» kasutan siin hästi laias tähenduses. PRi seisukohast ei tee ettevõttest avalikku ettevõtet fakt, et tema kohta saab Internetist börsiteateid lugeda.