Börs kui õnnemäng

Börsikrahhide seeria on investoreid karastanud. Kui aktsiate hinnad peaksid mõne järgneva päevaga 30--40% langema, ei üllataks see enam kedagi, sama tõenäoline on ka suur tõus.

T?ehhi analoogi põhjal, kus mõned aktsiad pole veel tänaseni 1994. aasta krahhist toibunud, võib ka Eestile ennustada väga musta stsenaariumi. Näiteks jääb turg veel mitmeks kuuks 10--2-protsendiliste sammudega üles-alla kõikuma. Spekulandid teenivad väikeinvestorite arvel kiireid kasumeid ning peletavad viimased börsilt eemale. Ka portfelliinvestorid välismaalt jõuavad järeldusele, et kindla suunata volatiilne turg pole nende jaoks kuigi atraktiivne. Tulemus on käibe järsk langus ning aktsiate hindade veel väiksem seos ettevõtete majandustulemustega. Endised väikeinvestorid muutuvad innustunud hoiustajateks ja kindlustajateks.

Võib aga minna ka teisiti. Näiteks otsustab keegi riskialdis suurinvestor Singapuris või Londonis, et paneb oma Aasia krahhidest päästetud miljardid Ida-Euroopa turgudele. Ning Hansapanga aktsia sööstab paari päevaga kahesaja krooni piirimaile. Ka teised välisinvestorid haistavad suuri kasumeid ning võtavad sisse uusi positsioone. Kohalike väikeinvestorite käitumist teame juba kindlalt ennustada. Tiit Vähi ja teised temasugused sõlmivad agaralt reposid ja Hansapanga aktsia läheneb paari kuu pärast 500 kr tasemele. Märtsis, võib-olla ka septembris, tuleb uus enneolematu börsikrahh. Kindlasti ootamatult ja kindlasti osutuvad võitjateks eeskätt suurinvestorid Singapurist. Tiit Vähil õnnestub kiire tegutsemise abil suuremaid kaotusi vältida ja rida väikeinvestoreid jääb kõigest ilma. Algab uus ring.