Kas Eesti majanduse olukord on tõesti nii hull?

Ega mul midagi rõõmustavat öelda ei ole. Niikaua kui intressimäärad on üleval, on raske mingit positiivset stsenaariumit näha. Millal nad alla tulevad, seda teab vanajumal ise. See on asi, mis enamikus meist ei sõltu. Järeldus saab olla ikkagi see, et anda endale aru, kui väike osa me sellest maailmast oleme, ja püüda jälgida seda, mis mujal maailmas toimub.

Arvatavasti on siin Aasia kriisi järelmõjud, mis sunnivad ettevaatusele kõigi nende riikide suhtes, kellel on mõningaid ühiseid jooni nende hättasattunud majandustega.

Võib-olla tasuks ka välismaalastele müüa seda ideed, et meie võlatasemed ei ole kaugeltki seal, mis nad olid Kagu-Aasia riikides. Kuigi panganduses ilmselt mingi tagasilöök on tulemas, arvan siiski, et Eesti pangandussüsteem on tugevam kui Kagu-Aasia oma. Viimase ajani ei olnud seal ka mingit poliitilist jukerdamist vahel. Ma loodan ka, et viimase aasta sündmused seal midagi ära ei rikkunud.

Ma ei ole seda meelt, et ta nii hirmus on. Ilmselt on kellelegi kasulik täna sellisel moel hirmujutte levitada. Ja nagu te ise hästi teate, ei ole see esimene kord, kus kroon kohe-kohe kukub ja pankrotilaine tuleb.

Ma arvan, et me oleme ikkagi Eesti majanduse arengus mingisuguse stabiilsuse saavutanud. Vaevalt, et nüüd mingisugune massiline hukkumine toimuma hakkab.

Ma näeksin ühe väga soodsa edasiarenguna seda, et välispankadele ikkagi ka Eesti turg avaneks, nii nagu ta kõigi muude tootmisvaldkondade ja elualade osas on. Siis jääksid need kohaliku veeklaasitormi tekitajate ähvardused ka pisut väiksema tähelepanu alla.

Eks meie elu ja majandus on täna üsna panganduskeskne ja kui kellelgi on hakanud plaanitust või loodetust natuke kehvemini minema, siis ilmselt tundub, et kõik on väga halb. Aga täna, rääkides väikeettevõtjate nimel, ei saa ma öelda, et elu oleks kuldne, aga mul ei ole ka mingit põhjust öelda, et maailma lõpp saabub homme.