Sillamäe linn on üks Eestimaa müüte, sündinud suletusest, uraanist, valdavalt venekeelsest rahvast ja Silmeti juhtimise ümber käinud tantsust.

Seda müüti täidavad sisuga keskkonnakaitsjad, kõneldes Silmeti jäätmehoidlast, mis ühel heal päeval merega kokku võib saada. Oma osa andis mõne aasta tagune salapärane haigus, mis laste peadest juukseid langetas.

Ajakirjandus on suureks teinud aktiivse võitleja Esja ?uri, kes Eestis valitsevast ebaõiglusest Sillamäelt lausa Rooma paavstile kirjutanud.

Tegelikult pole siin parem ega hullem kui mõnes teises väikeses linnas, arvavad kohalikud elanikud. Jah, oli laskmist ja laipu, aga nüüd on see kõik minevik. Kõik on teisiti. Autojuhid annavad jalakäijatele teed ja vanureid aidatakse üle tee.

Õhtuti on Sillamäel vaikne. Kunagise kinnise linna pärandina pole siin oluliselt lõbustusasutusi, inimesed pole harjunud väljas käima. Ja välja minemiseks pole rahagi, sillamäelase keskmine palk ületab vaevu-vaevu 2000 krooni piiri.

Õhtune väljaminek muutub aga üha ohtlikumaks. Selle aasta esimese kolme kuuga on kuritegevus Sillamäel kasvanud eelmise aasta sama ajaga võrreldes 50%.

Tõsi, raskete kuritegude osas pole kasv märgatav. Rohkem on tegemist varguste, pisihuligaansustega. Oli aeg, kus eriliselt himustati voolumõõtjaid. Aga ka kaubandus on viimasel ajal murdvaraste läbi kannatanud.

Üks kuritegevuse kasvu tagamaid on politseinike vähesus. Üldisele rahaprobleemile lisanduvad Sillamäel keele- ja sellega seonduv kodakondsuse küsimus. Sillamäe on läbi oma ajaloo olnud Paldiski kõrval Eesti kõige venekeelsem linn.

Teine ebaturvalisuse allikas on ettevõtluse vähene areng, konkurentsi nõrkus. Potentsiaali on Sillamäel aga tühjade, kuid kommunikatsiooniga varustatud tootmispindade ja keskmisest rohkem haridust saanud inimeste näol olemas. Kui leidub inimesi, kes selle kõik tööle oskavad rakendada, võib Sillamäe 5--6 aasta pärast olla üle Eesti keskmise linn.