Viljandlasena olen rõõmus iga ehitise üle, mis kerkib räämas linnaosa asemele. Kuna olen ühe «ülevuntsitud ühiselamu» juhataja ja lugesin Hannes Tamme artiklit (ÄP 21.05 «Sajandilõpu suurprojekt Viljandis») erilise hoolega.

Viljandi hotellide kehv seis on üldteada ja selles suhtes ei ole eksitud. Arusaamatu on aga see, kui selle tõestuseks tsiteeritakse aknatehase direktorit, aga mitte mõnda majutuse kui teenuse tarbijat (i-punkt, linna välissuhete korraldaja vm). Olen täiesti kindel, et O. Liivandi ei ole Oma Kodu saunas käinud, minu teada pole ta ka meil ööbinud, et võiks lehes väita, et «Oma Kodu ei anna süüa ja saunas ei jätku sooja vett». Suur püsiklientide hulk ja pikendatavad lepingud turismifirmadega lubavad loota, et klientidel on olnud mugav ja tühja kõhuga ei ole neid siit ära saadetud.

Ka selle aasta alguses valminud saunal on kindlad kliendid välja kujunemas. Salva Kindlustus korraldas märtsis esindusliku ülevabariigilise ürituse Viljandis. Majutus, toitlustamine ja saun oli tellitud meilt. Et klient tasemega rahule jäi, näitab see, et mai seminari lükkasid nad ajale, kui meil oli võimalik neid vastu võtta.

Artiklis on veel küsitavusi, mis mind otseselt ei puuduta, kuid usaldust H. Tamme vastu ei suurenda. Kesklinna hotellile heidetakse ette, et nigelatele tingimustele kaasneb kõrge hind. Loogikat ei näe ka lauses «Männimäe hotell majutab oma 24 kahekohalises toas põhiliselt Viljandi turismigruppe, mistõttu pole toa hind ja hotellis pakutav vastavuses.» Kummaline on loo alguses FCMi mainimine. Konkursi ajal ühinemisplaane ei peetud ja sellepärast sellist valikut ei tehtud.

Artikli viimane osa võib Oma Kodule majanduslikku kahju teha ja uusi kliente eemale peletada. Kohtu kaudu ma kompensatsiooni nõudma arvatavasti ei hakka, kuid päris nii seda ka ei tahaks jätta. Loodan, et võtate mingi seisukoha.