Eesti Iiri--Taani teelahkmel

Käes on hetk, kus kooreriisumise aeg on läbi ja tuleb hakata teiste heaolu kinni maksma. Põhjala iseolemisega harjunud taanlastele ei meeldi enam, et hüvedega kaasneb piiride avanemine Schengeni ruumis ja tööjõu vaba vool siseturul. Kõrval omapäi elav jõukas Norra paneb kindlasti mõtlema, miks peaaegu niisama tugeva majandusega Taani peab järjest rohkem suveräänsust Euroopa vägevatele loovutama.

Ja tagajärg on skisofreeniline: rahvas on lõhestunud ning kuristik on ka rahva ja Brüsseliga asju ajava valitsuse, riigi rahvuslike ja majanduslike huvide vahel.

Erinevalt taanlastest on 3,6 mln iirlast EList vaimustatud, ristides vanades heades pubides isegi sändvit?id euronimedega, nagu Struktuurivemp jne. 1937. a Briti impeeriumist iseseisvunud Iirimaa oli kuni ELi astumiseni saareriigi vaeseim osa ja endise emamaa tagahoov. Kuid ELi avanenud rahakraanid (tänavu maksab Iirimaa ELile 8 mld ja saab vastu 38 mld Eesti krooni) ja ettevõtlust soodustavad madalad maksud, mis on toonud riiki miljardilisi kõrgtehnoloogiainvesteeringuid, on elatustaseme kiiresti brittidega võrdsustanud. Just tänu Brüsselile, kus iirlased saavad brittide ja teistega võrdse partnerina asju ajada, on iirlaste eneseteadvus kõvasti tõusnud ja taganud valitsuse eurosammudele rahva kindla toetuse.

Iirlaste julgus kasvas sedavõrd suureks, et nad otsustasid naela revalveerida ja minna rahaliitu ilma brittideta, ehkki sõltuvus Briti naelast on suur. Iirlastel jätkus isegi mehisust Põhja-Iiri 30aastase verevalamise lõpetanud rahulepingus loobuda Põhja-Iirimaa Iirimaaga ühendamise nõudest, mis seisab nende põhiseaduses.

Võime tõdeda, et Eestil on tajutavaid ühisjooni nii Taani kui Iirimaaga. Sõltub eestlastest, kuhu Eesti tee käänab.