Väärtpaberijärele-valve konnatiik

Väärtpaberituru seadus, mida rahandusministeerium lubas juba aprillis, pole veel valmis ja rahandus-

ministeerium ei oska ka öelda, millal see valmis saab. Väärtpaberitalitus on kolmandat kuud juhita ja juba pikka aega on seal vakantsed koguni kolm kohta -- riik pole võimeline maksma spetsialistiväärilist palka. Väärtpaberiinspektsioon kurdab, et on ammu iganenud seadustiku tõttu töövõimetu. Kuidagi tuttav tuleb see ette.

Samad probleemid, väikeste variatsioonidega, olid üleval ka poolteist aastat tagasi, mil lahkusin inspektsiooni juhi kohalt, ning juba siis olid need vanad probleemid. Minu vaikne lootus, et isikuvastuolude taandumine võimaldab järelevalvesüsteemil jõudsamalt edasi liikuda, pole täitunud. Mis tähendab, et viga on ikkagi impotentsena disainitud süsteemis.

Rahandusministeeriumi juhtkond on juba korra süsteemi reforminud -- tugevdades ministeeriumi rolli ning sisuliselt liites seni isepäi tegutsenud väärtpaberi

inspektsiooni tugevdatud omandireformi ja väärtpaberi

turu osakonnaga. Vahepeal välja pakutud panga- ja väärtpaberijärelevalve liitmine osutus vaid avalikkuse rahustamiseks mõeldud propagandajutuks.

Sellise konnatiigi teke ühe kõige dünaamilisemalt arenenud majandusharu järelevalves on mõneti kummaline. Maailmapraktikas on välja kujunenud piisavalt selged ja hästi läbitöötatud süsteemid, mille kohandatud ülevõtmine ei tohiks olla väga kontimurdev.

Taolised süsteemid põhinevad poliitiliselt sõltumatul (nii vastutusahela kui osaliselt ka finantseerimise kaudu) järelevalvel. Arvestades siinset üsna väikest turgu on alternatiive mitmeid. Võib delegeerida järelevalve rolli koos laialdaste volitustega tururegulatsioonide kehtestamiseks börsile. Võib luua integreeritud järelevalveasutuse pangainspektsiooni ja väärtpaberi

inspektsiooni baasil, mis annab aru kas Eesti Panga nõukogule või sarnasel printsiibil moodustatud organile. Võib säärase väärtpaberi- ja börsikomisjoni luua ka muudest järelevalvetest eraldi, kui usutakse, et meie turg on selleks piisavalt suur.

Märksõnadeks on igal juhul poliitiline sõltumatus ning volitused tururegulatsioonide kehtestamiseks. Selle asemel üritatakse meil jalgratast leiutada ning usutakse, et rahandusministeeriumi-sugune bürokraatia-

monstrum suudab pidevalt areneva turuga kaasas käia.

Arendasin kunagi vandenõu teooriat ning arvasin sellise otse öeldes lolluse taga olevat liiga tõhusat järelevalvet pelgavate maaklerite ja kohalike «suurinvestorite» karvase käe. Praegu näib mulle, et asi seisab pigem ametnike otsustusvõimetuse ning suutmatuse-

tahtmatuse taga muuta kehtivat süsteemi. Saab ju praegu oskuslikult töötegemist imiteerides välja teenida oma tagasihoidliku, kuid kindla palga ning vahel välismaal õppimaski käia.

Soojas, pehmes mudas on mõnus ja keda huvitab, et kõrvaltvaatajale paistad räpasena. Süsteemi muutmine ise eeldaks juba mõtlemisest võõrdunud ajude liigutamist ning mis halvim, pärast seda tuleks ilmselt tõeliselt tööle hakata.

Uude süsteemi tuleks pealegi tõelisi spetsialiste, kes praegustest ametnikest teadmiste poolest kõvasti üle ja seega ilmselt senised asjapulgad kiiresti välja söövad. Taoline väljavaade praegust ahenenud tööjõuturgu arvestades vaevalt kedagi meelitab.

Väljapääs? Ilmselt saab sündmused surnud ringist välja viia vaid poliitiline otsus. Kindlalt istmele naelutatud ministeeriumi juhtkond ning pika ametisoleku jooksul kodustatud minister seda langetada ei suuda.

Tuleb loota, et valimiste eel tegevuskavu koostavad poliitilised jõud märkavad lõpuks, et Eesti finants-

süsteem ei piirdu vaid panganduse ning murruga 1/8.