Pidu avalikus sektoris jätkub

kasvu aeglustumine või suisa langus ei ole piisav põhjus reformiks riiklikus töötajaskonnas.

Endiselt valgub hommikul ametiasutustesse laiali kümnetesse tuhandetesse ulatuv ametnike armee, kellest paljude tööpanus seisneb lihtsalt kohal käimises.

Kelle lõunat võib julgesti nimetada hobusemehe lõunaks (algab kell 11 ja lõpeb kell 15) ning kelle jaoks reedene tööpäev lõpebki lõunaga. Samal ajal nauditakse preemiana kolmeteistkümnendat ja mõnes kohas isegi neljateistkümnendat palka. Makstakse ju mitte töö tulemuste järgi, vaid seetõttu, et raha jääb asutusel üle.

Ametnike preemiate väljamaksmisel kehtib viinareklaamist meelde jäänud suurepärane lause: põhjust leiab alati. Antud juhul kõlbab selleks vabariigi aastapäev, jaanipäev, jõulud või isegi see, et ministeerium saab 80aastaseks.

Ilmselt annab tikutulega otsida erafirmat, kes maksaks selle aasta eest töötajatele preemiat.

Tõsi, väike edasiminek on toimunud ka avalikus sektoris. Järgmise aasta riigieelarvest on välja roogitud nn surnud hinged ehk täitmata töökohad. Kuigi see on kahtlemata samm edasi selguse ja läbipaistvuse poole, tundub see reformikene aga erafirmade radikaalsete meetmete kõrval üsna mannetu olevat. Ning endiselt on eelarvesse vaikimisi kavandatud järgmisel aastal igale riigiametnikule 13. preemiapalk. Kas sellest võib järeldada, et on oodata ametnike efektiivsuse kasvu? Vaevalt küll, lihtsalt raha jääb järjekordselt üle.

Mis puutub ametnike arvu vähendamisse, siis see on riiklikele juhtidele ilmselgelt üle mõistuse käiv idee. Ametnike arvu pole võimalik vähendada, väidavad asjaosalised ise kuni ministriteni välja. Pigem aga ollakse lahkesti nõus rääkima põhjustest, miks on ametnikearmeed vaja suurendada. Peapõhjus, nagu viimasel ajal alati, on loomulikult liitumine Euroopa Liiduga.

Muidugi on narr oodata ametnikelt, et nad asuksid ise ennast koondama. Bürokraatial on ju teatavasti omadus ise ennast hoopis laiendada. Ilmselt ei soovi radikaalseid muudatusettepanekuid teha ja ellu viia ka enamik poliitikuid, pealegi on valimised selleks liiga lähedal. Mitme erakonna sõnavaras mõiste haldusreform üldse puudub.

Keeldun uskumast, et avaliku sektori reformimine on ületamatu ülesanne. Pean tahet ja soovi haldusreformi läbi viia üheks tähtsamaks kaaluvihiks erakondade vahel valiku tegemisel, haldusreformist mööda vaatamine tähendaks ränka koormat kogu ettevõtlusele ja selle kaudu kogu rahvale. Kuna reformi teostamiseks ametnikud/poliitikud ise võimelised ei ole, siis võiks abi tuua väljastpoolt süsteemi. Alustada saaks näiteks pankade ühendamist nõustanud McKinsey või mõne muu temataolise konsultatsioonifirma palkamisega riigiaparaadi efektiivsuse analüüsiks. Olen kindel, et haldusreformi tasuvusaeg on lühem, kui meist keegi oskaks oodatagi.