Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Stabilisatsioonifondi koht on Ida-Virumaal
Äripäev on seisukohal, et stabilisatsioonifond tuleb konverteerida Saksamaalt Ida-Virumaale. Põlevkivienergeetika moderniseerimine ja ulatuslik sotsiaalprogramm ei luba kauem otsusega oodata.
Ida-Virumaa probleemide sasipundar -- investeeringute vähesus, pankrotid, tööpuudus, sotsiaalsed rahutused, perspektiivitunde kadumine -- on süvenenud seetõttu, et regiooni ettevõtetele on peale tootmise pandud sotsiaalsfääri kohustused.
Eesti Põlevkivi, näiteks, pole saanud efektiivsemaks muutuda, kuna kohe ähvardab tuhandete kaevurite töötuksjäämine ja sotsiaalne plahvatus.
Samal ajal pole Eestis põlevkivienergeetikale alternatiivi, nii rikkad me veel ei ole. Kui me ise elektrienergiat ei toodaks, vaid hakkaks seda sisse ostma, oleks meie majandus uppis. Seega nokk kinni, saba samuti!
Ida-Viru Gordioni sõlm tuleb otsustavalt kaheks raiuda: efektiivseks tootmiseks ja ulatuslikuks sotsiaalprogrammiks.
Selle ülesandega ei saa sealsed ettevõtted üksi hakkama, vaja läheb riigi sekkumist. Ei saa jääda kilovatt-tunni hinda monopoolselt tõstma, et sellest saadud rahaga sotsiaalprobleeme ainult leevendada ja lahendust edasi lükata. See tuleb kallim variant igast aspektist.
Majanduse seisukohalt niivõrd tähtis regioon on väärt julget ja riigimehelikku otsust -- kasutada stabilisatsioonireservi kogunenud raha. See ei ole ühepäevavajaduste rahuldamine, ka regionaalpoliitika mitte, vaid vundament Eesti energeetikale, üldse tootmisele.
Praegu, mil üks lähematest elektrijaamadest, Ignalina, on seiskunud, paranevad elektrienergia ekspordi väljavaated Lätti ja Leetu. Kui rajatakse Soome lahe alune kaabel, suudaks põhjanaabrite turule toota ainult efektiivne energeetika, mitte praegune.
Mõtted liiguvad juba ka sotsiaalprogrammi suunas: järgmisel teisipäeval arutab valitsus kabinetiistungil, kuidas luua nn Ida-Viru arenguagentuur, otsides võimalusi Euroliidu toetusrahade kaasamiseks.
Riikliku sekkumise vastu räägiks justkui Võhma-näide: lihakombinaati ja ümbritsevat monoasulat ei hakatud päästma ja midagi ei juhtunudki.
Ida-Virus on kaalul tunduvalt rohkem, et riskida asjade minnalaskmisega -- Eesti Energia erastamise takerdumine, jooksevkonto puudujääk, poliitilise ebastabiilsuse teke.
Stabilisatsioonireservi raha ei jagataks töötute kaevurite vahel ära, vaid pandaks alus uuele tootmisele, mille järele Eesti just januneb.