IMFi nõuete eiramine tõi edu

IMFi retsept Aasia kriisiriikidele oli range finants- ja rahapoliitika. Seda järgisid nii Indoneesia, Tai kui ka Lõuna-Korea. Tõsi, need riigid on kriisist edukalt välja tulnud, kuid tavainimesele on olnud selle rängaks hinnaks suur tööpuudus ja järsult kahanenud sissetulekud.

Malaisia otsustas ujuda vastuvoolu ja valis oma tee. Mahathir, kes süüdistas Malaisia hädades ränkade sõnadega rahvusvahelisi valuutaspekulante, kehtestas range kontrolli valuuta ja kapitali liikumise üle. Rahvusvaluuta ringgit ei olnud äkitselt enam konverteeritav ja seoti jäigalt dollariga. Riigist väljaveetavale kapitalile kehtestati suur maks, mis sisuliselt tähendas, et välisfondide raha jäi Malaisiasse kinni. Mahathir vallandas asepeaministri ja rahandusministri Anwar Ibrahimi, kes pooldas IMFi kriisirohtu.

Kõigi nende abinõude tõttu pälvis Mahathir nii kodumaiste kui välismaiste investorite lauskriitika, teda süüdistati riigi isoleerimise katses. Aga nüüdseks on need abinõud taganud stabiilsuse ega ole põhjustanud kardetud tüsistusi. Majanduse kogutoodang, mis eelmisel aastal vähenes 6%, on teises kvartalis taas kasvama hakanud. Tänavuseks majanduskasvuks prognoositakse 4%. Eksport suureneb ja kaubandusbilansi ülejääk oli juulis 1,52 miljardit dollarit ehk 46% suurem kui aasta tagasi. Valuutareserv kasvab.

Sellises olukorras otsustas valitsus nüüd enamiku kapitalipiiranguid kaotada. Paljud ennustasid massilist kapitali väljavoolamist, aga paari päevaga olukord stabiliseerus ja ka Kuala Lumpuri börs toibus langusest. See näitab, et välisusaldus Malaisia majanduse vastu püsib.

Kriitikud on veidi teist meelt. Nad väidavad, et Malaisial tuleb lahendada suuri struktuuriprobleeme, et riik pole valmis kiireteks infoühiskonna kapitaliülekanneteks, et riigis kehtib plaanimajandus ja et liigselt soositakse kodumaiseid suurettevõtjaid.

Autor: ÄP