Ennatlik lootus

Novembris avaldas statistikaamet mõtlemapaneva teate -- III kvartalis vähenes Eestis leibkonnaliikme sissetulek võrreldes selle aasta teise kvartaliga 12% ja võrreldes möödunud aasta sama perioodiga 7%. Filosoofilise rahu säilitamine sellises olukorras on imetlusväärne, aga ühe sajandivahetuse Euroopa riigi jaoks pretsedenditu. Esiteks on selline sissetuleku langemine minu arvates juba iseenesest tähelepanu vääriv. Eriti peaks see aga koos III kvartali jaekaubakäibe nigela mahuga andma mõtlemisainet neile, kes ootavad juba järgmiseks aastaks 4-5% majanduskasvu.

Praegune seis ei luba millestki järeldada, et järgmise aasta I kvartali majanduskasv eriliselt uhke tuleks. 5% keskmise kasvu saavutamiseks peaks järgmiste kvartalite kasvutempo olema palju kõrgem. Seda on aga raske uskuda, sest kui väheneb leibkonnaliikmete sissetulek ja kui riiklikke kulutusi kärbitakse igal tasandil, siis sisemaisest nõudlusest SKT kasvu mootorit esialgu oodata ei ole.

Jääb üle ekspordi kasv. Kuid ka siin on kaks takistust. Kogu mööduva aasta investeeringute tase on olnud madal ja kui vaadata ekspordist lõviosa andva tööstuse kasuminumbreid, ei kutsu olukord eriti entusiastlikult kuhugi peale metsandussektori investeerima. Väga paljudel polegi millestki investeerida. Ilma tuntavate reaalinvesteeringuteta ekspordi jätkusuutlikku kasvu loota ei maksa.

Teiseks me ei tea hästi, kui suur osa Eesti ilusast ekspordimahust ( ilma reekspordita) on tegelik eksport -- netoeksport ehk Eestis lisandunud väärtus. Tööstus lisab Eestis toodangule ca veerandi väärtusest ja seega ei anna praegune ekspordi kasv nii palju tööd ja siseprodukti kasvu, kui ekspordinumbrite suuruse ja SKT mahu võrdlemise järgi võiks arvata. Peame ka arvestama, et ekspordi ennakkasv majanduse elavnemise algperioodil avaldab negatiivset mõju käibemaksu laekumisele ja kärbib nii sisemaist nõudlust, mistõttu olukorra paranemist hakatakse tajuma hilinemisega.

On kasulik vaadata ka maailmakaardile, et näha, kui aeglaselt toimub elavnemine Hongkongis ja Argentinas. Kui isegi Brasiilias on siseprodukti langus kuskil 0,3% piires, siis Argentina vaevleb edasi 5% languse kütkes. Samal ajal kui Singapur püstitab uusi kasvurekordeid (tööstuse kasv üle 14 %), peab Hongkong elama oma miinus 6,6%ga ega loodagi erilisele edule enne, kui hinnad on regioonis tasakaalustunud.

Kuidas statistikute fikseeritud leibkonnaliikme sissetuleku vähenemine üldse võimalikuks sai? Üks seletus: Eestis on viimasel ajal hõivatute osakaal tööealises rahvastikus vähenenud 2,5 protsendipunkti ehk natuke üle 4 protsendi. Kahjuks ei seleta see, miks leibkonna sissetulek vähenes võrreldes selle aasta eelmise kvartaliga, sest tagasiminek tekkis juba möödunud aastavahetusel.

Hoopis huvitavaks muudab sissetuleku vähenemise tõsiasi, et keskmine palk on jätkuvalt kasvanud, ja rohkem, kui tööpuuduse suurenemisest tingitud keskmise sissetuleku korvamiseks vaja oleks olnud. Tõsi, ka siin on väike mänguruum, kuivõrd keskmine palk arvestatakse täistööaja kohta ja osalise tööajaga töötamine mõjutab inimese sissetulekut, mitte keskmist palka. Kuid ei hõivatuse vähenemine ega osalise tööajaga töötamine saa muuta pilti niivõrd, et selgitada nii dramaatilist sissetuleku vähenemist.

Eesti majanduses on toimunud salapärase nähtamatu objekti kollaps. Objekti tuleb otsida ümbrikupalkade levikualadelt. Varimajandus, mille avaldusvorm on ka ümbrikupalgad, on uuringute alusel piisavalt suur, et oma osalise kokkuvarisemisega tekitada sellise tagasimineku leibkondade sissetulekutes. Põhitähelepanu peab olema just ümbrikupalkadel, sest muud varimajanduse sektorid peaks vähemalt aktsiiside halva laekumise järgi otsustades õilmitsema. Kaudselt võib hüpoteesile leida kinnitust viimasest sissetuleku uuringust. Tulud on vähenenud palga arvel ja selles uuringus ei tehta ümbriku- ja muu palga vahel vahet

Kui eelnev loogika natukegi paika peab, tähendab see esiteks seda, et langus Eesti majanduses oli tunduvalt suurem, kui nähtavast statistikast järeldub, ja hädade ravimiseks kulub tunduvalt rohkem aega ja raha. Viimast ei ole momendil kuskilt võtta. Teiseks tähendab see, et muutunud oludega kohanemiseks vajalikud struktuurilised reformid ei ole kaugeltki lõppenud ja ohustatud sektor on vähemalt töökohtade poolest üsna suur.