Möödunud nädalal tööd alustanud Venemaa riigiduuma on ettearvamatu käitumisega

Mõeldes tagasi Venemaa riigiduuma valimistele, võib öelda, et hea oli see, et nad üldse toimusid. Veel kolm-neli kuud enne valimisi ei olnud see sugugi kindel. Nüüd on duuma saanud, vähemalt teoreetiliselt, rahva mandaadi ja seadusliku tegevusraamistiku.

Järgmine ülesanne on presidendivõimu piiramine. Kui seda õnnestub teha seaduslikult ja kiiresti, on lootust vabaneda raiskavast ja korrumpeerunud administratsioonist, millel puudub igasugune rahva toetus. Pärast seda saaks panna kokku tõhusalt toimiva valitsuse ja alustada riigi ülesehitamist.

Duumavalimiste kohta tuleb veel märkida, et mitte kunagi ei ole Venemaa ega ka minu teada ühegi teise riigi ajaloos toimunud nii räpast valimiskampaaniat, valimisreeglite, seaduste ja demokraatlike õiguste korduvat ja jämedat rikkumist.

Kaks ülevenemaalist telekanalit, mis formaalselt on riiklikud, kuid mida tegelikult kontrollib Boriss Jeltsini lähikond ja oligarh Boriss Berezovski, tegid kõik, et Primakovi-Luzhkovi Isamaa ja Javlinski Jabloko ei saaks viia oma sõnumit rahvani. Nendes telekanalites materdati Isamaad ja tema juhte nagu jõuti. Tõde ei huvitanud kedagi: väideti, et Primakov oli võtnud Husseinilt altkäemaksu ja sõlminud salaliidu USAga Putini valitsuse kukutamiseks. Luzhkovi vastu esitatud süüdistused olid veelgi pöörasemad, järgides põhimõtet «mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse».

Kremli ladvik toetas jõuliselt Boriss Nemtsovi, Sergei Kirijenko ja Anatoli T?ubaisi Paremjõudude Liitu, Kremlile alati lojaalset Vladimir Zhirinovskit ja Jedinstvot, mille Jeltsini administratsioon asutas spetsiaalselt valimiste jaoks.

Seekord Kreml kommuniste ei rünnanud, sest nad ei kujutanud endast ähvardavat jõudu. Samas on selge, et kui presidendivalimistel peaks midagi valesti minema, saab alati manada esile kommunismitondi. Jedinstvo osutus aga Jeltsini ja tema perekonna jaoks taeva kingituseks. Kremli propagandamasina tõhusa töö tagajärjel andis sellele valimisliidule oma hääle peamiselt väheharitud ja puudustkannatav rahvakiht, keda ei häirinud see, et liidul puudus täiesti oma nägu ja tegevusprogramm.

See, et valimistesse sekkus jõuliselt föderaalvalitsus, ei ole Venemaal midagi erilist. Peaminister Putin konverteeris T?et?eenia sõjaga kogutud populaarsuse Jedinstvo ja Paremjõudude Liidu toetuseks. Ka föderaalvõimud said korralduse toetada just neid valimisliite. Kremli toetajad, keda varem peeti läänemeelseteks, kasutasid läänevastast retoorikat. Nende valimiste suurimaks kaotajaks võib kuulutada sõnavabaduse. Esimene kord valitses selline oht 1996. aastal, kui presidendivalimiste ajal toetasid ajakirjanikud Jeltsinit nii kommunismiohu tõttu kui ka teatava tasu eest. Riigiduuma valimistega on ajakirjanduse eneseregulatsioon ja kutsealane eetika muutunud Venemaal tõeliseks defitsiidiks. Meediakanalid seadsid eesmärgiks mitte tõe otsimise, vaid Kremli soosingu saavutamise.

Sõnavabadus eksisteerib Venemaal ka praegu, kuid ainult tühistes asjades. Rünnake midagi, mis on administratsiooni jaoks oluline, ja te näete, kuidas sõnavabadus muutub peenrahaks.

Tegelikult puudub riigiduumal rahva mandaat, sest rikuti peaaegu kõiki valimisreegleid. Kuna Jedinstvo loodi just valimisteks, puudub sellel valimisliidul igasugune parteidistsipliin. Seetõttu on ülimalt kahtlane, kas riigiduumas õnnestub läbi suruda põhiseaduslikku reformi, millega saaks piirata presidendi ainuvõimu.

Presidendi vetoõiguse tühistamiseks vajaliku enamuse kokkusaamine ei ole kindel, sest osa jõude võitleb tugevalt presidendivõimu piiramise vastu.

Lõpupoole hakkas endine riigiduuma üsna efektiivselt tegutsema, vaatamata kommunistide ülekaalule. Kaks aastat tagasi puhkenud finantskriis oli teinud ökonoomika põhialused selgeks ka kõige paadunumatele kommunistidele. Nüüd, kus riigiduumasse on valitud uued ja ettearvamatult tegutsevad rahvaesindajad, on Venemaa tagasi nullis.

Kuna mina tegin koostööd Primakovi ja Luzhkovi valimisliiduga, sattusin ka ise Kremli ladviku rünnaku alla. Võib-olla seetõttu ongi minu kirjutis nii pessimistlik, samas kui teised näevad tegelikkust optimistlikes värvides. Tahaksin jagada seda optimismi, kuid kahjuks võin ainult laenata ühe leninliku mõtte: edasiminek on ka see, kui tehakse kaks sammu tagasi ja üks edasi. Valimistega sai Venemaa demokraatia järjekordselt vatti, kuid ta on elus ja elab edasi. Vaadeldes Venemaa ajalugu 20. sajandil, võib ka seda pidada edasiminekuks.

Autor: Sergei Karaganov