Selle meetodi puhul kajastatakse kinnisvarainvesteeringut bilansis tema reaalväärtuses, milleks on üldjuhul turuväärtus. Turuväärtuseks loetakse parimat hinda, mille müüja võiks saada objekti eest seda vabal turul müües. Seega ei loeta turuhinnaks IAS 40 mõistes näiteks kiirmüügihinda.
Aktiivse turu puudumisel võib reaalväärtust hinnata mõnel muul meetodil, näiteks diskonteerides investeeringust saadavaid tulevikurahavooge. Kinnisvarainvesteeringu reaalväärtust tuleks hinnata igal bilansipäeval ning reaalväärtuse muutust tuleks kajastada kasumi või kahjumina kasumiaruandes (erinevalt ?normaalsest? põhivarast, mille ümberhindlused kajastatakse ümberhindluse reservis). Reaalväärtuse meetodil kajastatavaid kinnisvarainvesteeringuid ei amortiseerita.
Alternatiivina on lubatud soetusmaksumuse meetod, mille puhul kinnisvarainvesteeringut kajastatakse nagu tavalist põhivara, see tähendab soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum. IAS 40 on siiski arvamusel, et reaalväärtuse meetod annab aruande kasutajatele üldjuhul parema ülevaate ettevõtte finantsseisust kui soetusmaksumuse meetod.
IAS 40 kehtestab ka ümberklassifitseerimise reeglid juhtudeks, kui varaobjekti kasutamise eesmärk muutub ning reaalväärtuses kajastatud kinnisvarainvesteeringust saab tavaline põhivara või vastupidi. Kinnisvarainvesteeringu muutumisel ettevõtte kasutatavaks põhivaraks tuleks selle uueks soetusmaksumuseks lugeda reaalväärtus ümberklassifitseerimise kuupäeval.
Põhivara muutumisel kinnisvarainvesteeringuks tuleks positiivne vahe põhivara reaalväärtuse ja jääkväärtuse vahel kajastada ümberhindluse reservis ning negatiivne vahe kanda kuludesse.
Kuna hetkel Eesti raamatupidamise seaduses juhised kinnisvarainvesteeringute kajastamiseks puuduvad, soovitan ka Eesti aruannetes kaaluda kinnisvarainvesteeringute kajastamiseks ühe ülaltoodud meetodi kasutamist.