Töötajad vajavad paremat suhtumist

Valitsusliikmete avaldused sotsiaalkindlustuse erinevate liikide edasilükkumisest ei tee rõõmu kellelegi ? ei töötajatele, tööandjatele ega kindlasti ka valitsusele endale.

Miks ma nii arvan? Enne kui seisukohad lahti rääkida, läheks korraks 1993. aastasse. Tollal lepiti esmakordselt kolmepoolselt kokku, et välja on vaja töötada seaduseelnõud ühtse sotsiaalkindlustussüsteemi kohta, mis sisaldaks pensioni-, haigus-, töötus- ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust. Seitse aastat hiljem võime tõdeda, et vaid elatusrahade seadusest on saanud riiklik pensionikindlustuse seadus ? see jõustus käesoleva aasta 1. aprillist ? ja ongi kõik.

Ravikindlustus on, nagu ta on, kuid töötuskindlustus ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus (TÕKS) puuduvad. Kui mõni aeg tagasi tegeldi nende küsimustega veel aktiivselt, siis tänaseks on hoog raugenud.

Järjekordselt tuuakse põhjuseks ettevõtte maksukoormuse, sh palgakulude, tõusu. Samas ei räägi keegi töötaja maksukoormuse tõusust. Siit tekib paratamatult küsimus: millal ükskord hakkame maitsma tulumaksuseaduse reformi vilju, mille tulemusel ettevõtetele jäi tunduvalt rohkem raha investeerimaks mitte ainult ettevõttesse, vaid ka töötajatesse (palk, sotsiaalkindlustus). Kui kaua me vaidleme, kas veel seitse aastat? Ja kas üldse vaidleme ehk kas ikka tahame tööinimest kindlustada, anda talle homme paremaid võimalusi toime tulla kui täna või ei?

Tööandjad väidavad (Äripäev 6.10.2000 ?Töötaja kindlustamine jääb ära?), et töötuskindlustus ei aita ei töötajat ega tööandjat. See on väga kummaline arusaam asjast. Teine võimalus on, et asjast ei saada üldse aru.

Minul on küll absoluutselt vastupidine arusaam. Esiteks töötaja seisukohalt: kui töötuskindlustus käivitub, siis tänase õnnetu 400kroonise töötu riikliku abiraha asemel hakkab töötaja saama 50 või 40 oma väljateenitud keskmisest palgast. Kui töötaja palk on kasvõi 3000 EEKi, on abiraha 1200?1500 krooni. Vahe on väga märkimisväärne Aga töötuid on meil täna ligi 100 000.

Teiseks tööandja. Eelnõus on kirjas, et üks töötuskindlustuse hüvitise liik on hüvitis kollektiivse koondamise korral. Seega, kui tööandja põhjendab kollektiivset koondamist näiteks uue tehnoloogia kasutuselevõtuga, ei pea ta koondamisraha ise maksma. Seda teeb kindlustus. Lühinägelik on mõne ettevõtja praalimine, et tal läheb hästi ja tal masskoondamisi ei tule. See näitab ettevõtjate solidaarsuse puudumist, aga sedagi, et elatakse peost suhu. Töötuskindlustuse korral ei saa kuidagi üle ega ümber tööturu kolmandast osapoolest ehk riigist. Kindlasti peab riik osalema kolmanda hüvitiste liigi ? hüvitis tööandja pankroti korral ? väljamaksmisel. Nii on see ka täna. Tänu ametiühingutele on riigieelarves eraldi rida ? tagatisfond tööandja pankrotistumise tõttu töötajatel saamata jäänud hüvitiste väljamaksmiseks. Tänavuses eelarves on see 30 miljonit, 1999. aastal maksti välja ligi 59 miljonit krooni.

On mõistetav, et pankroti riski maksab kinni riik. Ei saa ju alati pankrotis süüdistada tööandjat, ja lõppude lõpuks vastutab terve majanduse ning ettevõtluse arengu eest ka riik.

Ma ei pea argumenteerituks valitsuse põhjendusi uute kindlustusliikide edasilükkamisel (eriarvamused maksete kogumise ja väljamaksmise korraldamisel, kindlustuse sund- või kohustuslikkuse olemus). Need on tehnilised küsimused. Küll tuleb kokku leppida, kes ja kui palju maksab erinevate hüvitiste käivitamise eest ja nimelt: töötuskindlustushüvitis ? töötaja makse, kas 1 palgast või vähem; hüvitis kollektiivse koondamise eest ? tööandja makse, kas 0,5 palgast või vähem.

Siin ongi, nagu öeldakse, ?point?. Just siin on vaja kokkulepet ja ametiühingud on nendeks läbirääkimisteks valmis ? aga siis, kui jõuavad lõpule ummikus olevad palga alammäära läbirääkimised.

Miks pole me üheksa aasta jooksul suutnud tööd väärtustada ja maksta inimestele elamisväärset palka? Miks on nii, et eelnõud, mis korrastavad töö- ja puhkeaega ning sellest lähtuvalt inimese võimalust lisaks tööle olla aktiivne ühiskonna- ja täisvereline pereliige, on meil vastuvõetamatud? Miks sotsiaalkindlustuse uued liigid, mis annavad töötajale turvatunde ja tööandjale paremad võimalused ettevõtluse korraldamiseks, on meil valulised ja otsitakse võimalusi neid mitte käivitada või käivitamist edasi lükata?

Mulle tundub, et poliitilistes ringkondades on teatud ärevus. Ühelt poolt tahame ühineda sotsiaalse Euroopaga, aga teisalt me ei oska (või ei taha) oma tegemisi Euroopa nõuetega samastada.