Jälitustegevuse seadusele on kõneeristus seni tundmata

Seaduseelnõu seletuskirjast selgub, et jälitustegevuse seaduse täiendamise vajadus uue jälituse eritoiminguga tuleneb telekommunikatsiooniseaduse vastuvõtmisest, mille § 37 lg-s 1 on reguleeritud kõneeristuste tegemine. Selles sättes on öeldud: kui jälitustegevuse seaduses nimetatud jälitusametkond esitab kirjaliku või parooliga kinnitatud suulise taotluse vormis nõudmise, on telekommunikatsioonivõrgu operaator ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja kohustatud andma jälitusametkonnale jälituse eri- ja erandtoimingute läbiviimiseks teavet:

sõnumi vormi kohta.

Seadust lugedes selgub, et kõneeristus tehakse selleks, et läbi viia jälituse eri- ja erandtoiminguid. Samas ei selgu nimetatud sättest, mida kujutab endast kõneeristuse tegemine. Vastust sellele küsimusele ei ole antud ka jälitustegevuse seaduses, kuna kõneeristuse tegemist ei ole määratletud jälituse eri- ega erandtoiminguna.

Seda lünka likvideeribki seaduse muutmise seadus ning selleks peab seadusandluses olema määratletud kõneeristuste tegemise olemus, millest omakorda tuleneb see, millist kontrolli nimetatud jälitustoimingu üle teostada.

Kõneeristuse tegemise kvalifitseerimine jälituse eritoiminguna tuleneb eelkõige vajadusest viia praktikas läbi suhteliselt palju kõneeristusi (ca 40 000 aastas), mis ei võimalda praktilistel põhjustel antud toimingut sooritada kohtu loal.

Samas tuleb kasutusele võtta meetmed, et kaitsta üksikisikut ebavajalike kõneeristuste tegemise eest. Eelnõu kohaselt peab taolise kaitse tagama jälituse eritoimingu tegemine vaid jälitusametkonna juhi või tema poolt volitatud ametniku korraldusel ja prokuröri järelevalvel.