Soots vallutas New Yorgi viiekümneaastaselt

?Hakkasin hobikorras maalima seitsmekümnendate aastate keskel. Elasin toona Kanadas ning tõuke andis mulle üks Prantsuse ärimees, väiketööstur, kelle kontori seinal olid tema enda maalitud maalid. Mõtlesin endamisi, et see on küll huvitav. Ei peagi olema ainult ärimees, paralleelselt võib olla ka kunstnik. Teisalt mõjutas minu otsuseid üks mu firma toodangu sisseostja, kes oli paar aastat Pallase kunstikoolis õppinud. Rääkisin tallegi oma kavatsustest ja mõtetest. Siis avati Torontos uus kontserdisaal, mille all keldris olid alaliselt väljas uued kunstinäitused. Samal ajal jõudsid New Yorgist Kanadasse ka abstraktsest ekspressionismist kantud tööd ning kogu suur saal oli korraga seda laadi töid täis. See on ju nii lihtne, miks mina ei võiks seda teha? küsisin endalt. Ostsin siis endale värvid ja pintslid ja sealt sai alguse mu elu suurim hobi,? räägib Soots sissejuhatuseks.

Abstraktse ekspressionismi juurde pöördumist põhjendab Soots sobivusega. ?Sel puhul kasutatakse suuri pindu, puhtaid värve ja suuri lööke, kuid inimfiguure neil töödel pole. See stiil oli siis mu iseloomule kõige omasem.?

Sel moel maalis Soots hobikorras suuri pindu täis paar aastat, kuid tajus siis, et niimoodi jätkates ei jõua ta kuskile. Teadmistest ja oskustest jäi puudu. Siis võttis Soots kätte, viis paberid Kanada kõrgemasse kunstikooli õhtustele kunstikursustele ning lõpetas kooli eksperimentaalkunsti osakonnas nelja aastaga.

?See oli väga huvitav aeg, kuigi minul võttis õppimine kauem aega kui teistel. Olin ju kunstiõpinguid alustades neljakümne viie aastane.?

Kooli taseme kohta ütleb Soots, et tegemist on Kanada kõige parema kunstikooliga, kus kasutatakse vaid professionaalseid modelle ja lektoreid. Selle tõestuseks näitab Soots paljusid oma töid, millel on kujutatud inimkeha. ?Meest olen ma vähe joonistanud ning meesmodelle oli koolis vähe. Miks? Kui mehel lihasmassi ümber pole, on tema anatoomiline väljanägemine väga nigel. Naise keha on palju kaunim. Koos on kõik need kaunid kurvid ja kumerused.? Soots tunnistab, et kokkuvõttes õppis ta viis aastat, enne kui akti joonistamise korralikult kätte sai.

Esimene näitus oli Sootsil pärast kunstikooli Toronto ühe suure kaubamaja müügisaalis. Hiljem lisandusid näitused New Yorgis. ?Need olid kõik müüginäitused. Mu töid osteti, kuid mitte palju. Asi polnud huvi- ja rahapuuduses vaid mu tööde mõõtmetes. Need on väga suured ja neid pindu pole palju, kus mu töid saaks eksponeerida. Koju neid naljalt ei riputa.? Samamoodi on ka Eestis.

Kuigi Kanada kõrgem kunstikool oli läbi, ei jäänud Soots paigale. Ta astus uuesti ülikooli. Sedakorda Toronto ülikooli ning valis aineks kunstiajaloo. Nüüd pühendus Soots rohkem endale, müüs oma ärid maha ning rahuldas oma piiritut lugemisjanu. Kui ta ülikooli 1984. aastal lõpetas, oli ta kuuekümne ühe aastane.

Kui Soots üheksakümnendate alguses Eestisse tuli, ei tegelenud ta maalimisega, sest põhijõud läks isatalu taastamisele ning Laagris ja Pirital olevate toidutarede rajamisele, haldamisele ja laiendamisele. Siis tuli pettumus, söögikohtade kahjum kasvas, ettevõtte börsile viimine luhtus ning Soots tagandati firma juhtimisest. Soots tõmbus Tallinnast eemale, viibis rohkem talus ning jõudis tasapisi jälle kunstini. ?Lõpetasin töid, mis olid pooleli jäänud ning alustasin tasapisi uutega.?