Presidendi untsus valimisseadus

Kui mõnel maal mõne ülikooli juures kirjutab keegi riigiõiguse õpikut ja ta tahab tuua näite selle kohta, kuidas ei tohi riigipea valimise seadust koostada, soovitaksin talle Estonian case´i.

Meie põhiseadus määrab riigikogu ja kohalike omavalitsute volikogude valimisteks paar üldpõhimõtet ja jätab täpsema korra kehtestamise riigikogus vastuvõetud seadustele. Teisalt on presidendi tekitamise viis ses nii üksikasjaliselt paika pandud, et tühinegi kohendus nõuab põhiseaduse muutmist.

Lähtekohaks on klausel: ?Vabariigi presidendi valib riigikogu.? Säte on täiesti vastuvõetav. Parlamentaarsele demokraatiale ülesehitatud riigides kuulub riigipea valimine tihtipeale seadusandliku kogu pädevusse. Ainult et sama hingetõmbega, millega meie riigirajajad 1992 tolle kohustuse riigikogulaste peale panid, võtsid nad selle neilt tagasi. ?Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus.? Voore on kolm, aga künnis kõigi puhul ühesugune: 68 poolthäält.

Olukorras, kus riigikogu moodustavad mitu (praeguses 8) erakonda ja vastasleerid oponeerivad teineteist, on niisama hästi kui võimatu, et ühte isikut toetab aktiivselt 2/3 101-st (opositsiooni osaline erapooletuks jäämine või hääletamisest loobumine ei langeta künnist). Kahel tingimusel võiks Toompea tulemuseni jõuda. Presidendiks tehakse kompromisside kompromiss, kes nõustub painduma igaühe tahte all. Või võit saavutatakse tänu parteide tagatubades asetleidnud lehmakauplemistele.

Kumbagi varianti ei soovi ma oma riigile. Tegelikult ongi tõenäosus erakordselt suur, et riigikogu jätab põhiseadusliku kohuse täitmata. Kui nii, siis valib presidendi valimiskogu. ?Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest.? Lugu läheb aina pentsikumaks.

Kes valivad Eestis omavalitsuste volikogusid? Kodanike kõrval ka mittekodanikud ja püsielanikest võõrriikide kodanikud. Seega löövad Eesti riigipea valimistel kaasa isikud, keda on volikokku volitanud näiteks Venemaa alamad.

Kohalikke omavalitsusi on meil 247, elanike arv Ruhnu vallas alla saja, Tallinnas üle neljasaja tuhande. Tõsi, Tallinn saadab valimiskogusse 10, Tartu 4, Pärnu 2 esindajat. Ent kuna üheainsa delegaadi lähetavad kõik linnad ja vallad, kus hääleõiguslikke Eesti kodanikke (sic!) on vähem kui 10 001, erinevad delegaadid inimeste hulgalt, keda formaalselt esindavad, rohkem kui sada korda.

Valijameeste institutsiooni kasutatakse siin-seal mujalgi. Aga kui valimiskogu koosseisu USAs (nagu varem Soomes) selgitab rahvahääletus ja iga selle liige on seotud konkreetse kandidaadiga (meelemuutus on sallitav üksnes patiseisu tekkides), ei ole Eesti presidendi tegijad eelnevalt seotud mitte kellegagi ega mitte millegagi. Seaduseandja teeb näo: ja mis siis? Ainult kukalt jääb üle kratsida nendel, kes kehtestatud protseduuri süvenevad. Kui üks asi untsu peab minema, siis untsu ta läheb.

Valimiskogu koosseisu isikuti saame lõplikult teada alles seitsmendal päeval enne valimisi. Kõik need mehed ja naised on seaduse sõnutsi otsuse langetamisel vabad. Ei enne ega pärast nende valimist volikogusse või volikogu poolt valimiskogusse ole neil kohustust teatada, keda nad riigipeaks eelistavad.

Eesti presidendi valmised on kaudsed, väidetakse. Vaidlen vastu. 857 000 hääleõiguslikule kodanikule pole antud ühtegi hooba valijamehi kaudseltki mõjutada.

Ja kandidaadid? Valitavate esitamisõigus on ainult valijatel. Registreerimine lõpetatakse teisel päeval kell 18.00 enne riigikogu ja valimiskogu esimest vooru ja kaks tundi enne riigikogu teist vooru. Musta hobuse areenile kappamiseks on loodud eriti soodsad tingimused.

Eesti on demokraatlik riik. Niisiis tehku igaüks ettepanekuid, arutagu kandidaate. Jah, koerad võivad klähvida, uriseda, kilgata, aga karavani samm ei pea sellest muutuma. Ei põhiseadus ega hilisem presidendi valimisseadus näe valimiskogule ette ainsatki kohustust või vastutust kõrgeima riigivõimu kandja ees.