Millist Eestit Ilves tahab?

Ühes punktis on Toomas Hendrik Ilvese ettepanek kehtestada astmeline tulumaks ausam kui ülejäänud valitsuse maksupoliitika, mis ka tegelikult samasse suunda kisub, aga mida teostatakse ideoloogiliselt vähemtundlikus vormis.

Ei ole vaja väga rikkalikku fantaasiat appi võtta selleks, et näha ka näiteks elektrihinna tõusus ja maamaksu muudatustes eesmärki tõsta riigi sissetulekuid ilma formaalselt maksukoormust tõstmata. Vahe selles suhtes on kaunis akadeemiline, kas ma maksan riigile tulumaksu või maamaksu.

Tulumaksusüsteemi lihtsus ja arusaadavus kõigile on alati positiivne. Sellest lähtudes võiks minu arvates rahulikult tõsta tulumaksumäära kõigile paari protsendi võrra ja ära kaotada riigilõivud, erisoodustusmaksud, maamaksud jne. Samas ei ole astmeline tulumaks küll mingi ahvatlev alternatiiv.

Astmeline tulumaks esindab tüüpilist sotsialistlik-kommunistlikku mõtteviisi, milles omaette eesmärgiks ei ole enam teatud hulga raha riigieelarvesse saamine vaid teatud (ainult hädavajaliku) hulga raha jätmine inimeste kätte. Selle hädavajaliku summa suuruse üle aga otsustavad sellises ühiskonnas poliitikud. Tulemuseks on sotsialistlik ühiskond, kus kõigil on enam-vähem vilets elada. Keegi ei ole päris uppunud, aga kellelgi ei ulatu ninaots ka liiga palju üle veepiiri.

Ilves kirjeldab Rootsit, kus maksukoormus on 50% ja kõik maksavad oma tulumaksu õnnelikult ja vabatahtlikult. Ma ei tunne seda Rootsit ära. Ma tunnen aga ära Rootsi, kus isegi sotsiaaldemokraatide endine rahandusminister Kjell-Olof Feldt kirjeldab Rootsi maksusüsteemi kui perversset. Ilves võiks ka teada, et viimastel aastatel on eranditult kõik riikide majandust analüüsivad organisatsioonid, kes on Rootsi majandust lahanud, olnud üksmeelel ühes punktis ? Rootsi peab maksukoormust langetama, et säilitada majanduskasvu potentsiaal ja konkurentsijõud.

Ma tunnen ära Rootsi, kust rikkamad inimesed lahkuvad ja kust voolab välja miljardeid kroone madalama maksukoormusega riikidesse. Sama juhtub suurettevõtetega, kes kas lahkuvad täiesti või vähemalt kolivad ära oma peakorterid odavamatesse kohtadesse.

Ainuüksi viimase nädala jooksul on tulnud sellised uudised Avesta-Sheffieldi, Flextronicu, FCI Electronicsi ja Scania kohta. Viimase paari aasta jooksul on oma peakorteri Rootsist ära kolinud Ericsson, Pharmacia, Astra jne. Rootsi dilemma on tänapäeval, et suur osa elenikkonnast on kasvanud üles poliitilise retoorika tingimustes, mis on neid veennud selles, et ilma riigi kaudu ?rikastelt konfiskeeritud? rahata nad ise hakkama ei saaks. Inimestelt on võetud usk enesesse ja võime aru saada, et need abirahad, mis riik neile annab, on sama riik eelnevalt tulumaksu näol neilt endilt ära võtnud.

Astmeline tulumaks on Rootsi jaoks täna nagu pudelist välja lastud deemon, keda sinna enam tagasi ei saa. Eestil on võimalus õppida teiste vigadest ? kasutagem seda võimalust. Ma olen läbi aastate kirjeldanud paljudele oma Rootsi sõpradele Eesti maksusüsteemi ja kõik on olnud imponeeritud selle lihtsusest ja ühtlusest.

Ka kõige parema tahtmise juures, ei suuda ma näha astmelist tulumaksu kui midagi progressiivset ja edasiviivat Eesti jaoks.

Valdo Randpere elas aastatel 1984-1998 Rootsi Kuningriigis.