Pekske Mutti, Mutt on reetur!

Ütlen kohe ausalt, et Mihkel Mutist ei teadnud ma enne suurt midagi, kui lugesin ülikoolipäevil Vikerkaarest Tuuli Botikust ja Kessu singist, mis tundus Tartu Ülikooli Pälsoni ühika räpses köögis sibulat ja kartuleid praadides väga meeleoluka kujundina. Mitu korda sai kesisele tudengiroale Muti kirjeldatud sinki juurde mõeldud.

Vahepeal on Mihkel Mutt olnud nauditav esseistina, kes aeg-ajalt kapitalistlikus räsinas püüne pääle pürgijate tarvis elu põhiväärtused taevast maapele toob.

Nüüd sattus mulle kätte Muti romaan ?Progressiivsed hiired?, mille ühe õhtuga alla neelasin. Tundsin Muti romaani tegelastes ära nii iseenda kui mõnegi kolleegi, tuttava, allika jne, kuigi Mutiga pole ma iial üheski toimetuses koos töötanud. Ja seega ei tea, kas raamatus kirjeldatud tegelased on reaalselt olemas. Kui ei ole, siis on Mutil õnnestunud kirjutada tore üldistus nii meie ajakirjanikest kui kunstitegelastest.

Inimestele, kes aga ühe ajalehe toimetuse tööst midagi ei tea, võib romaan Progressiivsed hiired siiski kaugeks jääda. Nende lohutuseks võib öelda, et raamatulettidel on piisavalt tekste tähistaeva ja maa mõjude kohta armusuhete arenemisele. Las siis Muti raamat jääb lugejatele, keda huvitab reaalne elu.

Mulle isiklikult ei meeldinud romaani pikitud väljavõtted peategelase Fabiani diskettidelt, mis on küll omaette huvitavad, kuid võtsid lugemisel hoogu maha.

Kellel pole äride kõrvalt aega raamatut läbi lugeda, süvenegu vähemalt viimasesse peatükki, mis võtab lühidalt kokku selle, mida Mutt on tahtnud terve raamatuga öelda. Elu on kaleidoskoop, mis paneb mõnel inimesel pea rohkem pöörlema, kui teistel. Ole ainult mees ja katsu värviliste kildude vahelt mõned põhiväärtused üles leida, et eneseusku säilitada.

Milleks arvustusel selline pealkiri? Ajakirjanikud on teatavasti inimesed, kes hoiavad tugevasti kokku, lastes oma jamadel suurt kära tegemata isekeskis ära käärida. Mutt osutus ajakirjanikuks maskeerunud kirjanikuks, kes pööras lehemeeste elu ilmarahvale vaatamiseks pahupidi nagu põhukoti sisu. Aga seda on ta teinud nauditavalt.

Autor: Margus Sanglepp