Kunstimuuseumimaks

On tavaks saanud, et igal sügisel esitab valitsus koos riigieelarve projektiga riigikogu menetlusse terve rea maksuseaduste muutmise eelnõusid. Eriliseks uudiseks ei ole ka see, et igal aastal ootab meid ees mõne maksu või lõivu tõstmine. Õnneks kaasnevad selliste muudatustega tavaliselt mõne teise maksuliigi osas maksukoormust vähendavad muudatused. Sellel aastal on aga valitsus saanud hakkama üsna omapärase trikiga, nimelt soovitakse hasartmängukorraldajatele kehtestada uus maks ? kunstimuuseumimaks.

Valitsus on esitanud riigikogule uue hasartmängumaksu seaduse eelnõu, milles kavatsetakse tõsta õnnemängude korraldamiselt võetava hasartmängumaksu määra. Praegused maksumäärad on 3000 krooni kuus ühe mänguautomaadi kohta ja 10 000 krooni ühe mängulaua kohta. Eelnõus soovitakse neid määrasid tõsta vastavalt 5000-le ja 15 000-le kroonile.

Eelnõu seletuskirjas märgitakse: Maksumäära tõstmisel on eelnõu koostamisel võetud aluseks Kultuuriministeeriumi 15. veebruari 2001.a kiri nr 6-3-1/763, milles Kultuuriministeerium pöördub peaministri poole ettepanekuga muuta hasartmängumaksu seadust, et riigile laekuvast hasartmängumaksust oleks osaliselt võimalik finantseerida ka Kunstimuuseumi uue hoone ehitamist.

Eelnõu autorid on kokku arvutanud loodetavad lisamiljonid. Eeldades, et mängukohtade arv jääb samaks, arvutati 2002. aasta maksulaekumiseks 146 410 000 krooni, mis oleks 73% rohkem kui 2000. aastal. Esmapilgul tundub, et valitsus on käitunud arukalt ja kavalalt, leidnud vajaliku objekti finantseerimiseks rahaallika, mis ei tekita sotsiaalseid probleeme ning jätab valijate enamiku täiesti külmaks. Asja lähemal uurimisel selgub, et halvasti läbimõeldud plaan võib anda soovitule vastupidise tagajärje.

Maksude eesmärk on riigi kui terviku tegevuse finantseerimine, sellele viitab ka maksukorralduse seaduses sisalduv maksu definitsioon. Kui riik soovib finantseerida mingit kulutust sihtotstarbeliste maksete kaudu, siis tuleb selleks kasutada kohaseid ja sobivaid viise nagu näiteks lõivud või sundkindlustus. Sihtotstarbelise makse tasuja ja makse eest antava vastutasu vahel peab olema mingi seos. Näiteks sotsiaalmaksu, liikluskindlustuse, riigilõivude, kohtutäituri tasu, maa erastamise kulude jne puhul on see seos mingil tajutaval kujul olemas. Hasartmängukorraldajatel saaks Kunstimuuseumi ehitamisega olla pistmist vaid siis, kui valmivas hoones hakataks korraldama hasartmänge.

Kunstimuuseumi ehitamist finantseeritakse riigieelarvest. Kui raha on juurde vaja, siis võib loomulikult tõsta mistahes maksu ja seda ei peagi eraldi põhjendama. Maksude tõstmisel tuleb arvestada hoopis õigusriigi põhimõtteid ja maksumuudatuse reaalseid majanduslikke mõjusid, seda hoolimata sellest, kas täiendava raha eest tahetakse ehitada koolimaja või kunstimuuseumi, osta ravimeid või relvi, piljardilauda või esindusautot. Uue hasartmängumaksuseaduse eelnõu koostamisel ei ole nende põhimõtetega arvestatud. Maksumäärade muutmine järsu ja lühikese etteteatamisega on selges vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Hasartmängu korraldamiseks antakse välja 10-aastase kehtivusajaga tegevusload, mille eest võetav riigilõiv ulatub 700 tuhande kroonini. Maksumäärade tõstmine on lubatav mõistliku etteteatamisajaga, mis võimaldaks mängukorraldajatel teha vajalikud korrektiivid oma äriplaanides ning valmistuda uueks majanduslikuks olukorraks.

Õnnemängudelt pau?aalmäärades võetav maks on otsene maks, mille koormust kannab hasartmängu korraldaja, mitte mängija. Näiteks käibemaksu või aktsiiside tõstmisel tõstab ettevõtja vastavalt ka toodete müügihindu, kuid hasartmängumaksu puhul see võimalus puudub. Maksumäära tõus puudutab valusamalt väiksema käibega mängukorraldajaid. Võidufondi nad aga vähendada ei saa, sest vähegi asjatundlik mängija saab sellest kiiresti aru ning valib edaspidi suurem käibega mängukoha.

Eelnõu koostamisel ei ole arvestatud uute maksumäärade majanduslikke tagajärgi. Eelnõu koostajad lähtusid eeldusest, et mänguautomaatide ja -laudade arv jääb samaks. Tegelikkuses see nii ei ole ? kõrgemad maksumäärad sunnivad mängukorraldajaid vähendama mängukohtade arvu, mis tähendab mitte ainult hasartmängumaksu väiksemat laekumist, vaid ka tulu- ja sotsiaalmaksu ning käibemaksu laekumiste vähenemist. Sellele lisanduvad ka töökohtade kadumisest tulenevad sotsiaalsed probleemid ning täiendavad kulud riigikassale.

Imelik on siinjuures lugeda hasartmängumaksuseaduse seletuskirja, kus põhjendatakse totalisaatori ja arvloteriide maksumäärade tõstmata jätmist just vajadusega säilitada töökohti ja soodustada investeeringuid ? õnnemängude maksustamisel aga neid vajadusi ignoreeritakse. Üle kolmveerandi hasartmängumaksust laekub aga just nimelt õnnemängudelt. Nii võib juhtuda, et mõtlematu muudatusega ei saavutata muuseumi ehitamiseks mingi täiendavat tulu, vaid kokkuvõttes riigi tulud hoopis vähenevad. Varasemad aktsiiside järskude tõstmise kogemused ainult kinnitavad seda.