NRG viimane vale

Kui Tiit Vähi naasis kuus aastat tagasi Ameerikast suurt kala püüdmast, teatas ta võidukalt, et kohtus firmaga, kes on nõus investeerima Eesti elektrijaamadesse 250 miljonit dollarit. Vähi öeldu oli esimene NRG veerandtõde maailma äriasjades halvasti orienteeruvale Eestile. Edasiste läbirääkimiste käigus selgus, et NRG on elektrijaamade üle kontrolli saavutamise eest nõus välja käima üksnes 50 miljonit, 200 miljonit tuleb meil üheskoos laenata. Asja edenedes selgus, et Amsterdamis riiulifirmana registreeritud NRGenerating Holdings BV ja NRGenerating International BV ei saa laenata omal käel midagi, laenaja peab olema hoopis Narva Elektrijaamad.

Koos selliste faktide teatavakssaamisega hakkas NRG kui strateegilise investori osa Narva jaamade rekonstrueerimisel samm-sammul kahanema. Vahepeal olid ka Eesti energeetikud jõudnud järeldusele, et kui keegi äriplaani koostamise käigus põlevkivienergeetikast mingeid teadmisi juurde sai, siis oli see Ameerika, mitte Eesti pool. Seega oli strateegilise investori osa jaamade erastamisel kahanenud vaid 50 miljonile dollarile. Selle eest tahtis NRG kõigele vaatamata saada täielikku kontrolli jaamade ja energiaturu üle. Lisaks tahtis ta garanteeritud 12 kasumit ja mitte üksnes enda investeeritud 50 miljonilt ehk miljardilt kroonilt, vaid ikkagi poolt kogu 5,5 miljardiliselt investeeringult.

Finantseerimisskeem, kus strateegiline investor paneb omalt poolt mängu 1/5 ja tahab laenata ülejäänud 4/5, üleminekumaades ei tööta. Pole vähematki võimalust, et neisse varemgi investeerinud ja pankadega koostööd teinud NRG seda poleks teadnud. Sellist skeemi välja pakkudes sai NRG teha panuse üksnes Eesti poole võhiklikkusele. Ja seda ta ka tegi. Nüüd teatakse meilgi, et ise üht miljardit mängu pannes on üleminekuriikidesse projektfinantseerimisel võimalik juurde laenata ca 1,5 miljardit krooni, ülejäänud summale peab leidma muu tagatise.

Seega pididki juba algusest peale mängu tulema Eesti Põlevkivi varad, ilma et Eesti avalikkus sellest vähimatki oleks teadnud. NRG Eesti juhi Hillar Lauri sõnad, et põlevkivi kui maavara jääb riigi omandiks, ei maksa mitte midagi, sest põlevkivil ilma mäeeraldiste, kaevelubade ja kaevandusteta pole mingit tähendust. Ainult põlevkivi tagatisel laenu ei anta. Maksavad üksnes tegutsevad kaevandused ja nende põlevkivivarud. See tähendab erastamislepingu muutmist Eestile veel kahjulikumaks. Eesti pool peab ka seni NRGga kahasse jagatud riskid enda peale võtma, andma lisagarantiid, tulud aga jagatakse ainult heal juhul pooleks.

Eesti seadusi tundvatele inimestele võib tunduda, et hetkel pole Eestile jäänud NRG tehinguga seotult enam mingeid probleeme. Esiteks pole NRG täitnud tähtajaks oma lepingulisi kohustusi. Teiseks ei luba Eesti äriseadustik niisama muuta Eesti Põlevkivi varasid NRG laenu tagatiseks. Ainus võimalus tundub olevat variant, kus Narva jaamad omandavad ostu teel Eesti Põlevkivi aktsiad. Aga seegi tehing muudaks NRG lepingu põhitingimusi nii põhjalikult, et kogu mänguga tuleks täiesti algusest peale hakata. Seega pole ühtki võimalust, mis lubaks valitsusel vastutuse kahjuliku tehingu eest endalt riigiettevõtete juhtide kaela veeretada.

Vaatamata sellele, et NRG tehing on tänaseks kogu täiega lootusetult vastu seina sõitnud, on alles risk, et Laari valitsus soovib vaid temale teadaolevail põhjusil ja Eesti seadusi rikkudes Eestile kahjulikku tehingut lõpule viia. Ohutunnet suurendab Lauri hämamine müstilisest Eesti Põlevkivi laenuvajadusest. Eesti Põlevkivi ei vaja praeguse põlevkivi hinna juures mingit laenu ja suudab endale vajalikke investeeringuid teha omavahendeid kasutades. Tulevikus pole välistatud jaamadele müüdava põlevkivi hinna alandamine. Olukord võib muutuda, kui Eesti Põlevkivi muudetakse Narva jaamade tütarettevõtteks ja ta peaks põlevkivi jaamadele andma kasumita või isegi tootmiskuludele alla jääva hinnaga.

Narva jaamade kontrolli kehtestamine Eesti Põlevkivi üle viib Eesti põlevkivikeemia ettevõtete sulgemiseni. Pole ühtki võimu, mis saaks kohustada üht erakätesse kuuluvat ettevõtet müüma teisele kaupa hinnaga, mis ei kata tootmiskulusid. Põlevkivikeemiatööstuse hääbumine tähendaks veel tuhandete töökohtade kadu Ida-Virumaal.

Kui Isamaaliidu valitsus soovib tänaseks pankrotistunud NRG leppega edasi minna, tundub jätkamise lihtsaim võimalus olevat Isamaale traditsioonilise ?plats puhtaks? poliitika rakendamine. Rakse uskuda, et Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi nõukogus istuvad kogemustega ärimehed ja poliitikud ei mõista isiklikke riske, millega nad silmitsi seisavad, kui nõustuvad Eesti Põlevkivi varasid Narva jaamade laenu tagatiseks andma. Tegu oleks riigiettevõttele otsese kahju tekitamisega. Seega tuleks valitsusel nõukogud taas välja vahetada ja panna ametisse endale kuulekad suitsiiditankistid.

Kuid on ka teine, raskemini läbinähtav ja tõrjutav võimalus ? etapiviisiline laenamine. Esimese sammuna laenatakse vähem, kui on vaja jaamade täielikuks rekonstrueerimiseks, samal ajal aga viiakse läbi järgmiseks sammuks vajalikud muudatused ettevõtete juhtimisskeemis. Alles siis minnakse laenu võtmisel välja täis pangale.

Eestile algusest peale kahjuliku NRG tehingu käigus on kujunenud olukord, kus Eesti saab seetõttu, et lepingu teine pool pole täitnud kohustusi, koostöö NRGga lõpetada. See on ainuke õige valik, sest jaamade rekonstrueerimisele NRG kaasamine ei anna midagi juurde, meile aga tähendab see suurt hinnatõusu ja tarbijate makstud miljardite kroonide väljaviimist Eestist.