Äripäev paljastas Preatoni Achilleuse kanna

Kas Preatoni on suli või filantroop, eetiline ja aus suurärimees või hoopis kelm? Kaalu ühel pool vihtidena Eestisse toodud sajad miljonid kroonid, elava kaubandusega Kristiine kaubanduskeskus, omanimeline pank ning hulk kinnisvaraobjekte; teisel pool suuremahuliste maksupettuste kahtlus, väikeaktsionäridelt miljonite kroonide väljapetmine, insaidertehingud börsil, võõra raha enda kaukasse ajamine jne. Inno lugude eesmärk polnud anda sellele hinnangut ? lugeja ees seisis Preatoni äri alasti ning hinnangute andmine jääb lugeja enda teha.

Ernesto Preatoni on kaheldamatult Isiksus. Mõne aastaga oli ta saavutanud tähelepanuväärse mõjujõu nii Eesti äriringkondades kui ka võimukoridorides. Oli ta ju aastaid Eesti suuruselt teise panga Ühispanga lemmikkunde ning Eesti kodakondse Preatoni firma aktsionäride koosolekul käis rahandusminister Siim Kallas isiklikult aktsionäride head investeeringut kiitmas. Rääkimata siis kohaliku äri- ja poliitikamaailma Figarost, Jüri Mõisast, kes osutus aktiivseimaks Preatoni eestkostjaks. Kuid Inno suutis sellest hoolimata ümber lükata selle tavakodanikele alati meelehärmi tekitava ütluse ?suured sulid tõllas, väiksed võllas?.

Preatoni äritavasid paljastavad artiklid olid seda hinnatavamad, et tegemist oli ettevõtlusega, äriga, kust info saamine on pea alati keerukam kui mõnes teises eluvaldkonnas. Eraettevõtlus on ja jääb ka tulevikus suletumaks valdkonnaks kui näiteks kultuur või ka riigivalitsemine.

Millised on siis Preatoni-saaga tagajärjed? Kõigepealt konkreetsed sündmused ? väikeaktsionäridele külma teinud Pro Kapital on börsilt välja visatud, valitsus algatas seadusemuudatuse, mille järgi ei tohi advokaadid enam ettevõtete tegevjuhid olla (seotud Preatoni ihuadvokaadi Aivar Pihlaku osalustega tehingutes), maksupolitsei algatas Preatoni tehingute uurimise, mille vahekokkuvõtteni jõutakse jaanuaris, siis selgub ka, kas on põhjust kriminaalasja algatamiseks. Ja Ernesto Preatoni on loobunud Eesti kodakondsusest.

Kuid artiklitel on ka laiem ja Eesti majandusele ehk olulisemgi tagajärg ? artiklid andsid raskekaalulise panuse siinse ärikliima puhastumisele. Crime doesn?t pay ? petturlus ja kõverad äritavad ei tasu end ära, vaid varem või hiljem maksavad valusalt kätte. Sõnum, millele paljud suur- ja ka väikeärimehed nüüd enne tehingute tegemist mõtlema on hakanud. Ning seaduste ja eetiliste äritavadega pahuksisse läinud ärimeestest kirjutades ei ole ?süüdi? ajakirjandus, vaid Achilleuse kannaks on ikka ärimehed ise.