Undi teistmoodi ?Tango?

?Tango? on näidend, millega Eestimaal käib kindlalt kaasas eelmise lavastuse slepp: Mati Undi 1989. aasta Noorsooteatri versiooni käisid teatrifriigid vaatamas mitmeid kordi ning sealt pärit tsitaate, nagu näiteks: ?Mina armastan sind, aga sina magad...?, korrati teatud ringides osadusmõnuga veel siis, kui lavastus mängukavast ammu maas oli.

Nii jagunesid eelmisel nädalal Eesti Draamateatris toimunud esietenduse järel vaatajad õige mitmeks leeriks: eelmise lavastuse nostalgilised fännid versus ?puhtad lehed? ja lihtsalt Mati Undi austajad. Aga juba vaidluse- ja eriarvamuse võimalus ise on mõnu, mida ?Tango? pakub tõesti küllaga.

Hoolimata Mati Undi kinnitustest, et ta ei kavatsenud teha täiesti teistmoodi lavastust, on see tegelikult ikka teistmoodi küll. Juba aeg ise on teine: kui sovjeti ajal oli selge, mida Mrozeki tegelased silmas peavad ?endist aega? mäletades, siis tänases Eestis on asi tükk maad segasem: missugune aeg see õigupoolest on, mida lavalolijad, kes igatsedes, kes põlglikult ?endiseks? loevad. On see kümne aasta eest lõpule jõudnud sovjetlus või sellele eelnenu? Seitsmekümnendate vaimuvabadus? Mingi võimalus on hea fantaasia korral tõmmata paralleele isegi paari nädala taguse võimuvahetusega kohalikus kontekstis.