Võimude lahusus euroliidu konstitutsioonis

Teistes strateegilistes valdkondades on Euroopa integratsioon tähendanud enamat kui üksnes poliitika koordineerimist. Volituste ülekandmine ELi liiikmesriikidelt on alati tähendanud institutsioonide loomist ja nende sobitamist spetsiifilise valdkonnaga, kus integratsiooni vajatakse. Selle protsessi tähelepanuväärseks omaduseks on aruandekohustuse ja kontrolli ulatuse säilitamine.

Kuid siin on tähtis arvesse võtta erilist viisi, kuidas ELi otsuste aruandekohustus on säilitatud ja kuidas see erineb poliitilisest aruandekohustusest tüüpilises demokraatias. Tüüpilises demokraatias on poliitikute vastutuse säilitamise lõplikuks vahendiks valimised. Kodanikud delegeerivad otsuste tegemise enda esindajatele. Kui kodanikke ei rahulda nende vastu võetud otsused, siis seda volitust ei uuendata. Varasem enamus kaotab valimised ja see asendatakse uue valitsusega.

ELis see mehhanism ei tööta, vähemalt mitte kehtiva Eu-roopa konstitutsiooniga. Euroopa nõukogu juhtivad otsustajad on valitsused. Kuid aru peavad nad andma oma riigi kodanikele riiklikel valimistel ja eeskätt hinnatakse neid kodumaise tegutsemise, mitte ELi otsuste põhjal. Teised ELi direktiivorganid (Euroopa keskpank, Euroopa komisjon) määratakse, mitte ei valita.

Selle asemel on aruandekohustus ELis saavutatud meetoditega, mis on tüüpiline bürokraatlikule, mitte poliitilisele kontrollile. Volituste üleandmisega ELi ametiorganitele kaasneb üldiselt selge tegutsemisjuhend strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

ELi direktiivorganitel on üldiselt kitsalt määratletud missioon ? hindade stabiilsus, ühisturu kehtestamine, põllumajanduskaupade hindade stabiilsena hoidmine. Niisugusel lähenemisel on kaks eelist. See limiteerib ELi seadusandjate valikuvabadust ja tagab, et volituste loovutamist ei kuritarvitata. See hõlbustab ka loovutamisele järgnevat aruandekohustust ja kontrolli.

Euroopa parlament, meedia, nõukogu võivad viisi, kuidas ELi direktiivorganeid on kasutatud, laita või heaks kiita. Kuna ELi seadusloojatel on kitsas mandaat ja nende otsused on tihti inspireeritud välistest vormilistest tingimustest, võib neid hoolimata valimiste puudumisest oma tegude eest vastutavaks pidada. Siiani on see bürokraatliku kontrolli meetod hästi töötanud. Ometi ei saa bürokraatliku kontrolli meetod töötada uutes valdkondades, kus edasist tsentraliseerimist kiiresti vajatakse: välispoliitikas ja kaitsepoliitikas.

Loomulikult on võimalikud ka piiratud koostöövormid valitsustevahelise koordineerimise kaudu nii välis- kui ka kaitsepoliitikas. Neid tuleks järgida niikaua kui võimalik. Kuid me peame olema kindlad, et need koostöövormid ei vii meid liiga kaugele. Üheks põhjuseks on see, et nii kaitse- kui ka välispoliitika toetuvad hästi funktsioneerivatele bürokraatiatele (diplomaatilisele korpusele, sõjaväelastele). ELi bürokraatlikuks võimuks on Euroopa komisjon. ELi bürokraatia arendamine välispoliitikas on esimene samm efektiivse Euroopa välispoliitika suunas.

Siin võistleb aga Euroopa komisjon rahvuslike bürokraatiatega. Välispoliitika valdkonnas tundub olevat raske rakendada traditsioonilisi vertikaalseid ühendusi Euroopa komisjoni ja rahvuslike bürokraatiate vahel. Euroopa on praegu olukorras, milles välis- ja kaitsepoliitika tsentraliseerimisest võidakse palju kasu saada. Kuid nendes valdkondades ei tööta bürokraatlik kontroll. Nende poliitikate tsentraliseerimiseks võib vaja olla ELi poliitilise konstitutsiooni drastilist ümberkavandamist.