Kuivõrd sõltumatu on üldse Eestis kohus?

Sõltumatute kohtute tagamine on riigi edasilükkamatu eesmärk. Kuna see iseeneslikult ei toimu, on vaja alustada kannatlikku sihipärast tegevust.

Õige oleks kohtunike palgatõus seostada nende täiendava atesteerimisega. Meie ühiskonnas ei tohiks kohtunike amet veel olla eluaegne. Tuleks sisse seada kohtunike väljavahetamise võimalus.

Liialt sageli tundub, et kohtunik ei valda hästi teemat. Siis surubki võim peale oma arvamuse, millel ei pruugi palju ühist olla kehtiva õigusega. Näib kehtivat ka mingi kirjutamata seadus, nagu oleks samas asjas riigil ja omavalitsustel mingi kõrgem õigus indiviidi ees, mis ei lähe kokku lääneriikide arusaamaga õigusest.

Näiteks omandi- ja maareformi osas pole kohtud piisavalt usaldusväärsed, olles läbinähtavalt riigi ja omavalitsuste poolt mõjutatavad. Kohtud seisavad kodanikest kaugel. Eesti keskmise piires sissetulekuga inimesel pole sageli võimalik leida jõukohast õigusabi isegi hagi koostamiseks.

Umbes viis aastat tagasi esitati vara tagasitaotlejate poolt kohtutele mitmeid hagisid, mille ühiseks nimetajaks oli varade väljanõudmine võõrast valdusest. Valdajaks oli riik ja menetluse läbiviijaks omavalitsused, kes mõlemad lahendustega viivitasid. Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu andmetel rakendas justiitsministeerium nende hagide kohtus läbikukutamiseks abinõusid, mis otseselt meenutasid telefoniõigust. Peale protsesside ?võitmist? kasutati hagejate lõplikuks hirmutamiseks ebaharilikult kõrgeid kohtukulusid, mis paljudele omanikele üle jõu käisid.

Võiks veel lisada, et mõnigi tuntud protsess ? nt hotelli Palace tagastamisküsimus ? on printsipiaalsetele spetsialistidele maksnud töökoha. Üsna sageli on kohtuasjades ?riik või omavalitsus contra üksikisik? selgelt hoomatav võimude händikäpi eelis, mis ka otsuses kajastub. Huvitavaks nähtuseks on see, et kuigi ka kohtuasjades vilunud protsessiosalised peavad end istungite välise pildi järgi võitnuks, saavad nad hiljem laekunud kohtuotsuse alusel teada, et tegelikult kaotati.

Riigi mõju kohtupidamisele suurendab riigikohtule loakogu abil antud võimalus subjektiivselt otsustada, mida edasi arutada ja mida mitte.

Võimude mõju õigusmõistmisele aitab suurendada ka nõuandvate juriidiliste firmade liialt suur enesetsensuur (riik on üsna suur õigusabi tellija). Näiteks varem riigile kuulunud Mustamäe ühiselamute küsimuses on juriidilist hinnangut andes käitutud riigi ees üpris vasallilikult. Raudne õiguslik konstruktsioon, et mistahes riigi valduses olevad korterid peavad saama erastamisvõimaluse, muutub mitmesugustes juriidilistes finessides üha sültjamaks ja kipub lõpuks hoopis kusagile hajuma ? ehkki riik ise on tunnistanud, et ei talitanud selles asjas kõige õigemini.

Pretsedendina ei kujuta ju keegi ette, et üks paneelmaja Tallinna mägedel saadi enne erastamisprotsessi hoopis maha müüa, nii et elanikud jäid oma korteri erastamisvõimalusest ilma. Praktiliselt nii aga ühiselamutega toimus. See, et nad mingil hetkel olid erastamisele mittekuuluvate korterite nimekirjades, ei saanud kuidagi olla tõsiseks põhjuseks nende majade mahamüümiseks.

Linnavolikogu saab neid nimistuid oma otsusega alati muuta. Järelikult lasub riigil loogiliselt võttes vastutus ? kogu tekkinud olukord mingil moel heastada. See oleks selge ilma kohtutagi.

Vaata: 22.aprill Äripäev