Kuulata muusikat kaubanduskeskuses

Autorikaitse ja esitajate õiguste temaatika on viimastel aastatel ikka aegajalt üles kerkinud. Lääne-Virumaal tõusid autorikaitse küsimused päevakorda novembri alguses, kui politsei algatas Eesti Autorite Ühingu avalduse põhjal kriminaalmenetluse kohaliku suurärimehe Oleg Grossi kauplusteketi vastu.

Lääne-Viru maakonna kriminaalpolitsei majanduskuritegude talituskontrollis aktsiaseltsi OG Elektra nelja kauplust ja ühte toitlustusettevõtet. Loata ehk seadusevastaselt mängis muusika toitlustusettevõttes ja kahes kaupluses. Ma ei loe end Grossi pooldajate ega vastaste hulka. Mees ajab oma asja, ning minu mure pole sellele üldist ja aprioorset hinnangut anda. Konkreetsete asjadega on teine lugu. Ja autorikaitse-loos jään isiklikult pigem Grossi kui Autorite Ühingu poolele.

Kui keegi on endale raadioaparaadi ostnud, kui selles aparaadis mängib muusika, siis miks ei või seda kuulata? Poes ei täida ju muusika rahateenimise eesmärki. Makk või raadio mängib selleks, et külmlettide urin jms liiga närvidele ei käiks. Näidake mulle ühte inimest, kes tuleb kaubamajja kuumi hitte kuulama, ja ma näitan teile totter-analüütilist üllatusilmet enda näos.

OG Elektra juhatuse liikme Rita Tehvo sõnul saatis firma Autorite Ühingule kirja, kus märgitakse, et OG Elektra kauplustele on tehtud korraldus kuulata raadiost ainult uudiseid, mitte muusikat. Iseenesest väga teravmeelne soovitus. Kuigi veel parem sõnastus oleks ?kuulda ainult uudiseid?. Kuulamisel ja kuulmisel on ju vahe. Poodides pelgalt kuuldakse, mitte ei kuulata muusikat.

Poemuusikat peaks iseloomustama küberneetika termin ?valge müra?. Müra maksu alla käia ei tohiks. Iseasi, kas Autorite Ühingu nõutav 150 krooni kuus on piisavalt suur summa, et Gross või ükskõik milline suurärimees peaks selle pärast võitlema.

Autor: Vahur Afanasjev