Irratsionaalsuse ülistus

Kolm hurraad uuele Nobeli preemia laureaadile majandusteaduses Daniel Kahnemanile Princetoni ülikoolist ja Vernon Smithile George Masoni ülikoolist Virginias. Nagu paljud Nobeli preemiad, ei tunnusta need autasud mitte üksnes Kahnemani ja Smithi viljastavat tööd, vaid ka koolkondi, mida nad aitavad juhtida.

Psühholoog Kahneman on näidanud, kuidas üksikisikud käituvad süstemaatiliselt palju irratsionaalsemalt, kui majandusteadlased üldiselt arvavad. Tema uurimistöö ei näita üksnes seda, et üksikisikud tegutsevad mõnikord teistmoodi, kui tüüpilised majandusteooriad ennustavad, vaid ka seda, et nad teevad niimoodi regulaarselt, süstemaatiliselt ja moel, mida saab mõista ja tõlgendada vaid tõsiusklike majandusteadlaste hüpoteesidega konkureerivate alternatiivsete hüpoteesidega.

Suurema osa turuosaliste ja tavaliste jälgijate jaoks ei tundu see olevat suur uudis. Wall Streeti maaklerid, kes müüsid nende teada väärtusetuid aktsiaid, kasutasid ära Kahnemani ja Smithi esitletud irratsionaalsust. Majandusmullini viinud maania põhines suuremas osas investorite psühholoogia ärakasutamisel.

Tegelikult ei ole selline irratsionaalsus uudis ka majandusinimestele. John May-nard Keynes kirjeldas hulk aega tagasi, et aktsiaturud ei põhine mitte üksikisikute pingutustele mõista turu aluseid, vaid on kui iludusvõistlus, kus võitjaks saab see, kes kõige paremini kohtunike võimaliku otsuse ära arvab.

Selleaastane Nobeli preemia ülistab lihtsustatud turumajandust nagu eelmise aasta preemiagi. Eelmise aasta laureaadid rõhutasid, et erinevad turuosalised valdavad erinevat (ja ebatäiuslikku) teavet ja sel info ebasümmeetrial on sügav mõju sellele, kuidas majandus funktsioneerib.

See pole uudis ka neile, kes töötavad päev päeva järel turul ja ajavad oma varandust kokku informatsiooni ebasümmeetrilisust ära kasutades. Rohkem kui kakskümmend aastat on majandusteadlasi paelunud niinimetatud ratsionaalsete ootuste mudelid, mis eeldavad, et kõikide osaliste valduses on ühesugune informatsioon ja nad käituvad täiesti ratsionaalselt, et turud on täielikult efektiivsed, et tööpuudust pole olemas ja krediidivõime hindamine puudub.

Et sellised mudelid olid eriti ülekaalus USA kõrgkoolides, on kinnituseks ideoloogia triumfile teaduse üle. Kahjuks tegutsevad nende koolide lõpetajad nüüd strateegiate kujundajatena paljudes riikides ja püüavad rakendada programme, mis põhinevad ideedel, mida on hakatud kutsuma turufundamentalismiks.

Ratsionaalsete ootuste mudelid andsid küll märkimisväärse panuse majandusteadusesse, sest rangus, mille selle toetajad majanduslikule mõtlemisele peale surusid, aitas välja tuua paljude alusteooriate nõrkusi. Hea teadus tunnistab oma piire, kuid ratsionaalsete ootuste prohvetid ei ole tavaliselt sellist tagasihoidlikkust ilmutanud.

Vernon Smith on eksperimentaalse majandusteaduse arendamise liider. Sellega saab paljusid väiteid kontrollida laboratoorsetes tingimustes. Üks põhjus, miks majandusteadus on nii keeruline distsipliin ja majandusteadlaste hulgas on nii palju eriarvamusi, on see, et nad ei saa läbi viia kontrollitud eksperimente, vaid enamasti muutuvad nii paljud asjad nii kiiresti, et tihti on raske lahti harutada, mis mida põhjustas.

Majanduseksperimendid annavad ettekujutuse paljudest tähtsatest küsimustest, näiteks enampakkumiste paremast kavandamisest. Turuosaliste irratsionaalsust on laboritingimustes korduvalt tõestatud.

Lõbusamate tulemuste hulgas, mida eksperimentaalsest majandusteadusest on saadud, on need, mis puudutavad altruismi ja isekust. Vähemalt katsetingimustes selgub, et katseisikud ei ole nii isekad kui majandusteadlased on oletanud iseendi kohta. On see nii seepärast, et majandusteadus distsipliinina tõmbab ligi loomult isekamaid üksikisikuid, või aitab majandusteadus üksikisikuil isekamaks muutuda? Ilmselt mõlemat. Eeldatavasti aitavad tulevased eksperimentaaluuringud lahendada nende kahe hüpoteesi suhtelise tähtsuse küsimuse.

Nobeli preemia väljendab, kui tähtis on inimesi ja majandusi uurida sellisena, nagu nad on, mitte nagu me sooviksime, et nad oleksid. Üksnes tegelikust inimkäitumisest paremini aru saades võime loota, et suudame kujundada strateegiaid, mis panevad meie majanduse kõige paremini tööle.

Autor: Joseph Stiglitz