Film tõsielust

Et olin filmist ka enne kuulnud - see tegi nimelt puhta töö Rootsi eelmise aasta filmide autasustamisel (sai kokku neli Kuldmardikat - rootsi Oscarit), siis läksingi seda vaatama. Film on väga-väga hea. Kahjuks ka väga tõepärane. Olen ise sattunud kokkupuutesse peaaegu identse juhtumiga, kui paar aastat tagasi aitasin ühel rootsi ajakirjanikul kahte tüdrukut üles leida. Leidsin nad lõpuks Sillamäelt ja elusatena - see oli pea ainus vahe filmi ja tegelikkuse vahel.

Tegelikult on filmis vähe üllatusi. Me kui ei tea, siis vähemalt aimame, et nii see elu getodes nagu Paldiski käibki (suur osa filmist on vändatud just seal). Ma ei oska isegi öelda, kelle viga see on, et asjad on nagu nad on. Okupatsioon ja meie vaesus on kindlasti üks osa selgitusest. Samuti ka inimeste väärtushinnangud, nende motivatsioon ja tahe midagi muuta. Ma tahaks ainult kindel olla selles, et me liigume ühiskonna poole, mis pakub kõigile lastele võimaluse elus õnnestumiseks. Filmi peategelastel seda võimalust ei olnud.

Mul on hea meel, et ma Kauri kuulda võtsin. Ja retsensiooni kirjutasin ise. Soovitus kõigile - kui tahate midagi kultuurset teha, aga ei tea mida, helistage Kaurile. Ma leppisin temaga kokku, et ta aitab kõiki heade nõuannetega selles valdkonnas.

Autor: Valdo Randpere