Britid okupeerisid Basra ja jänkid Bagdadi

Kui ma kuulen selliseid ameeriklasi nagu USA presidendi julgeolekunõunik Condoleezza Rice võrdlemas Iraagi okupatsiooni Saksamaa (ja mõnikord Jaapani) omaga pärast II maailmasõda, tulvavad minusse kauged mälestused, kuna olen selle kogemuse lapsepõlves üle elanud. Elasin 12 kuud pärast Hitleri natsirežiimi tingimusteta allaandmist mais 1945 Venemaa, USA ja Suurbritannia okupatsiooni all. Mõnikord pean ma ennast võrdleva okupatsiooniteaduse eksperdiks.

Esimene järeldus, mille ma tegin, oli see, et kõik sõltub okupeerivast võimust. Kui nõukogude väed 1945. a aprilli lõpus Berliini tungisid, siis läksid paljud meist tänavatele neid tervitama. Selline entusiasm ei kestnud kaua. Ühel päeval pöördusid Punaarmee tankid meie kvartali peatänaval rahva vastu. Kui rahvas laiali läks, hakkasid sõdurid röövima, vägistama ja rüüstama. See kestis ainult mõne päeva, kuid hirm okupeerivate sovjettide ees ei kadunud kunagi, isegi kui nad hakkasid toitu jagama ja lõid algelise valitsuse.

See muutus juulis, kui meie Berliini osas asendasid sovjette ameeriklased. Tõsi küll, minu hinnalise käekella, mida ma imekombel olin suutnud säilitada nõukogude okupatsiooni nädalate jooksul, võttis mult ära teel koolist koju Ameerika sõdur. Peatselt sai aga selgeks, et see okupatsioon andis lootuse paremale tulevikule.

Veel selgemaks muutus see siis, kui minu perekond mõned kuud hiljem Berliinist Hamburgi kolis, mis siis oli Suurbritannia okupatsiooni all. Nende kuude jooksul istutasid britid minusse seemned, mis õitsesid kümneid aastaid pärast minu Suurbritannia kodanikuks saamist. Samapalju tähendavad sellised erinevused ka praegu Iraagis ja on seda teinud okupatsiooni esimestest päevadest saadik, kui britid vallutasid Basra ja ameeriklased Bagdadi.

Võidakse väita, et Iraagi sõda oli liiga lühike. Kindlasti oli see liiga lühike selleks, et iraaklased tunneksid nagu meie, sakslased, et okupatsioon on vältimatu ja kestab kindlasti pikka aega. Kuigi iraaklased võivad olla õnnelikud, et mõrvarlikust režiimist lahti said, oli neil vähe aega kohaneda arusaamisega, et nad on okupeeritud riik. Saksamaal arvasime me mõnda aega, et okupatsioon kestab igavesti ja et me polegi ilmselt paremat ära teeninud. Ma kahtlen, kas paljud iraaklased seda tunnet jagavad.

Endises nõukogude tsoonis sai peagi selgeks, et see viib totalitaarse satelliitrežiimini. Need, kes said, lahkusid nõukogude tsoonist ja asusid läände elama. Prantsuse tsoonis oli lootust vähem. Seal oli isegi vihjeid anneksioonisoovile, nii et Saari regioon oli tegelikult Saksamaast mõnda aega eraldatud. Ameerika tsoonis oli protsess aeglasem ja järelevalve rangemad kui briti tsoonis, kus kohalikud poliitikud lasti peatselt võimu juurde. Teisest küljest puhkes majandus USA tsoonis varem õitsele, kuna britid püüdsid otsest tulu saada, lammutades näiteks terasetehaseid ja tuues osad Suurbritanniasse.

Tagasi vaadates osutus see Saksamaale õnnistuseks. Taaselustuv Saksamaa ehitas modernsed tehased, samas kui okupandid olid koormatud vanadega. Saksamaa elustus aga sellepärast, et lääne okupatsioonijõud tegid selgeks oma kavatsuse lasta tal seda teha ja aitasid loomulikel jõududel valla pääseda. Ometi ei saa kahelda, et Saksamaa kogemus tulenes unikaalsest asjaolude kogumist või et igatahes pole seda praeguse Iraagi tohutult erinevates tingimustes kerge jäljendada.

Autor: Ralf Dahrendorf