Tõnis Arnover • 22. oktoober 2003 kell 22:00

EL kosib Türgit. Kus lõpeb Euroopa?

Ajal kui Euroopa Liit seisab suure pauguga laienemise ees ning suured ja väiksed riigid on karvupidi koos Euroopa põhiseadusliku leppe üle vaidlemisel, tuleb ELil juba järgmisel kuul langetada ühemõtteline otsus, mida teha Türgiga.

NATO liige Türgi ootab järjest kannatamatumalt ELi ukse taga ja kahtlemata on tema selja taga tugev USA vari. EL on lubanud novembris selgelt välja öelda, kas Türgi on oma reformidega jõudnud nii kaugele, et EL oleks valmis laskma teda liitumisläbirääkimistele.

Kõik saavad aru, et kaardile on pandud väga suured panused. 70 miljoni elanikuga Türgis, mille Kemal Atatürk eelmise sajandi algupoolel pööras lääneliku demokraatia teele, on tugevaid jõude, kes sooviksid selle arengu jätkumist ja saaksid kindlasti ELilt tuge. Kui aga EL peaks Türgile selja pöörama, hakkaksid kosuma moslemi fundamentalistid, kelle võimuletulek elavdaks tugevasti kogu moslemimaailma. Kuid samas pole nende võimuletulek sugugi välistatud ka ELi pääsedes ning sellisel juhul oleks ELis olev Türgi nagu tõeline Trooja hobune.

Seoses Türgiga oleks huvitav teada, kus lõpeb ELi liidrite jaoks Euroopa silmapiir. Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Günter Verheugeni sõnul jätkub ELi laienemine ka pärast kümne uue liikme vastuvõtmist ja tema suureks sooviks on see ise lõpule viia. Tema edasises laienemisnimekirjas on Türgi kõrval Horvaatia, Bulgaaria ja Rumeenia ning kaugemas plaanis Ukraina, Venemaa ja Moldova, kelle hõlvamine algab majandusintegratsioonist.

ELi senist arengut iseloomustab kõnekäänd, et süües kasvab isu, kuid peaasi on, et edasist arengut ei tähistaks teine kõnekäänd: suur tükk ajab suu lõhki.

Hetkel kuum