Müüt raamatuid vihkavast kapitalistist

Midagi on valesti, tundus mulle juba eelmisel nädalal, kui lugesin emotsionaalsusest pakatavaid artikleid Tallinna kaupluse Rahva Raamat saatusest. Artiklite märksõnad ?raamat?, ?vanim?, ?traditsioonid?, ?mure? ja ?likvideerimine? jätavad mulje, et tegu on vähemasti keskmise mahuga vandenõuga raamatute ja nende lugejate vastu. Ja nii ongi tekitatud kaasaegne müüt, millele trükimustal faktilist kinnitust on võimatu leida.

Rahva Raamatu ümber toimuv on müüt kõige ehedamal kujul, ehk fiktsioon on maha surunud konflikti tegelikud asjaolud. Mulle tundub see trendi ühe osana - meil tekitatakse müüte, millel pole olulist pistmist tegeliku olukorraga. Ja see trend on kasvav.

Müütide arvukusel on seos elatustasemega. Mida kõrgem on elatustase, seda enam nõuab inimene vaba aega. Mida enam vaba aega, seda enam huvisid. Mida enam huvisid, seda enam samastab inimene ennast erinevate huvigruppidega. Ja seda enam tekib ka müüte, ikka huvigruppides ja huvigruppidest.

Eesti pole siin erand. 15 aasta tagune Üks Suur Müüt - iseseisvas Eesti Vabariigis paistab alati päike ja elu on ilus - on tänaseks asendunud kümnete, sadade uute pettekujutelmade, mõned püsivamad, mõned kiiremini ajalukku hääbuvad: omanik on kurnaja, Euroopa Liit tähendab kõrgeid hindu, Eesti majandusele kindlustab edu madal palgatase.

Ka tundub mulle, et negatiivsed müüdid on saavutamas selget ülekaalu. Näide: ligi kümneaastase ajakirjaniku ameti jooksul olen näinud, kuidas majanduse ühed mõjukamad inimesed ? pankurid ? on üliinimestest 90ndate alguses ja keskel muutunud täiesti tavalisteks ärimeesteks. Arvata võib, et trend sellega ei peatu, välismaal kiputakse pankureid üldiselt pidama pigem vampiiride sugulasteks, kes rahva rahast tühjaks imevad. Küllap on Eesti inimese arvamuse sinnapoole liikumise kiirus korrelatsioonis sellega, mida enam end liisingute ja laenudega seotakse. Seega on pankuri töö paradoksaalne ? mida enam pank inimestega äri teeb, seda ebapopulaarsemaks pankur ise muutub. Pankuri paradoksile ehk tema kuuerevääri määrdumisele, hoolimata üha paremast tööst, on olemas ka põhjendus. Vaba aja kasv toob meie keskele aktiivsema inimese, kes otsib rakendust oma võimetele väljaspool igapäevast tööd. See aga tähendab sageli võitlust, võitlust mitte niivõrd millegi eest, nagu oleme ehk harjunud vahest mõtlema, kuivõrd millegi vastu. Ja selleks ?millegiks? sobib väga hästi müüt a la kapitalist vihkab raamatuid. Vaenlane on leitud, edasi võitlusse!

Või siis ikka mõtleks enne, mille eest ja pärast piike murdma hakata. Kas kujuteldav vaenlane on ikka päris vaenlane? Rahva Raamatu juhtum ei peegelda ka ühiskonna kõige radikaalsemate kapitalistide suhtumist raamatutesse. Ei näita see ka, et raamatuäri kui niisuguse puhul on tegemist äriga missioonitundest. Mõlemalt poolt on tegemist ikka tavalise kinnisvara- ja kaubandusäriga. Ja nii tulekski seda võtta.

Näidetega jätkates: mõne Riigikogu liikme omakasupüüdlik autoliising ei tähenda, et Riigikogu on nagu videolevis riiulil lebav ?Kummitustelaev?, mis kätkeb endas vaevu tajutavat, kuid vääramatut teekonda huku poole - kõik Riigikokku pääsenud hakkavad silmade põledes endale maksumaksja vara krahmama. Kui inimene on krabaja, siis on ta seda ka Riigikogutagi.

Armastan raamatuid, loen neid meelsasti ja mul kahju, kui üks raamatupood kaob. Ning minu arvates on Riigikogu saadiku rahalaristamine oluline teema ? see on usaldusele rajatud mõõdupuu, millega mõõdetakse saadiku teisi tegemisi. Kuid ärgem pookigem neile nähtustele külge müüte.