Imelik imik ja püha ebaõiglus

Tagantjärele mõeldes olen südamest rahul, et minu juunior laulva revolutsiooni ajal ilmavalgust nägi. Keegi kuskilt kõrgelt tite eest taevamannat ei lubanud. Ainult Justament laulis, et maa tuleb täita lastega.

Paljud uskusid ka, sest lapsi tuli ilmale tunduvalt rohkem kui hilisemal ajal. Lapsevanemad vanavanemate abiga (või ilma) hoolitsesid nende eest, nagu nad seda ikka teinud on. Loomulikult olid omad raskused, aga kuidagi tunduvalt pingevabam oli kogu see värk.

Mingil ajal hakkas tilkuma ka igakuine toetus ? see, mis praegu on 150 krooni. Ei usu, et see kellegi titetegemist oluliselt mõjutas. Pigem olid ikka armastus, juhus või kaalutletud otsus need, mis inimestele alguse andsid. Aga praegu on peresuurendamine problemaatilisem kui kunagi varem. Vanemahüvitise kont, mille valitsejad rahvale järada viskasid, osutus nii näritavaks, et nüüd pureldakse juba üksteise kõride kallal. Sest sa jäme jumal, milline ebaõiglus maa peale tuli! Enne kõrget palka teeninule ei tohi mingil juhul samaväärset vanemahüvitist maksta, sest äkki ta hakkab selle eest oma laene ja liisinguid maksma!

See ei huvita kedagi, et laenamisvõimeliseks saamiseks tuleb ikka ka omajagu vaeva näha. See ka mitte, et äkki laenati selleks, et neil tulevastel lastel kuskil elada oleks. Aga ei, vanemapalk peab olema ikka kõigile ühesugune keskmise lati järgi. Siis olevat õiglane.

Minu isaseaju tõlgendab praegust vanemahüvitise kava sooviga säilitada kõigile sünnitajatele mõneks ajaks senine elatustase, mitte seda tõsta või langetada. Kah nagu õiglane.

Muidugi, tegelikult leiab igasugusest toetusest ebaõiglust. Mäletate, kui riigiisad ja -emad teise ja kolmanda lapse puhul progresseeruvat toetust lubasid. Jälle kuri karjas - mis see esimene võsu kehvem on! OK, mõõdame siis kõigile seda hüvitist ühe latiga ? vaevalt et see rahu majja toob. See raha ju niikuinii ebaõiglaselt väike! Imelik, et mõni sündimata imik veel sellesse purelevasse täiskasvanute seltskonda üldse sigida tahab. Aa, õigus, nende käest ju ei küsita.