Klientide petmise võimalused vähenevad

Taksonduse üle on nurisetud palju ja enamasti põhjusega. Nurisevad nii kliendid kui taksojuhid ise. Praegu on Riigikogus menetluse lõppjärgus ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille jõustumine järgmise aasta algusest aitab tublisti kaasa taksonduse korrastamisele.

Praegu peab takso olema varustatud printeriga vaid juhul, kui taksomeeter pole suuteline kõigile kasutatavatele tariifidele ise ümber lülituma. 1. aprillist 2004 muutub printer taksodele kohustuslikuks. Printerist saadud arve pakub infot, missuguseid tariife kui palju kasutati, ja näitab kätte ka pettuse sõidu eest tasu nõudmisel. Ka firmade raamatupidamistele peaks muudatus meelt mööda olema: taksoarve on edaspidi alati ühesuguste rekvisiitide ja andmetega.

Taksonduse teine suur häda on taksotariifide ja -hindade paljusus. Kehtiv ühistranspordiseadus jätab vedajale (taksojuhile või firmale) vabad käed otsustada, kui palju ja milliseid tariife ning hindu kasutada. Seadus defineerib küll, mida tähendab sõidukilomeetri tariif ja tunnitariif, kuid muust vaikitakse. Nii meenutab takso parempoolse tagaukse akent sageli peaaegu tervenisti kattev hinnakiri tariifide arvukuselt pigem kesise toiduvalikuga söögikoha menüüd kui selgelt ja üheselt mõistetavat takso hinnakirja. Peale päevase sõidukilomeetri ja tunnitariifi, öise sõidukilomeetri ja tunnitariifi, riiklike pühade sõidukilomeetri ja tunnitariifi on kasutusel ka sõidukilomeetri tariif lemmikloomade veoks, pukseerimistariif, mahtuniversaalidel ka sõidukilomeetri ja tunnitariif 5 ja enamale kliendile. Lisaks kasutatakse sõidualustamis- ehk pealeistumistasu ja miinimumtasu.

Taksoklient valib tavaliselt peatusest takso sõidukilomeetri tariifi järgi, mis tihti silmatorkavamalt hinnakirja kõrval välja toodud, pööramata tähelepanu muudele numbritele. Just seetõttu kasutavad paljud firmad ja taksojuhid kliendi autosse meelitamiseks ülimadalaid sõidukilomeetri tariife, mis aga nt kõrge tunnitariifi puhul toovad vastupidiselt loodetule suurema sõiduarve.

Kui teekond lühike, määrab kogu arve hoopis miinimumtasu. Just miinimumtasu ongi viimasel ajal paljud vedajad tiheneva konkurentsi tõttu kuritarvitama hakanud. Kui algselt võeti miinimumtasu kasutusele tõesti n-ö ümbernurgasõitude hüvitamiseks taksojuhile, siis nüüd võib Tallinnas kohata juba taksosid, mille hinnakirjas on miinimumtasu tavapärase 35 krooni asemel 60, 80 või isegi 100 krooni. See tähendab, et arve peaks nt 4 kilomeetrise sõidu eest olema 45 krooni, taksomeeter näitab aga 60 krooni. Esiteks pole 4 kilomeetrit ümbernurgasõit ja teiseks ei vasta miinimumhind põhimõttele: tasuda tuleb osutatud teenuse mahu järgi.

Uus seadus annab igale linna- ja vallavalitsusele õiguse kehtestada oma territooriumil lubatud taksotariifide loetelu. Kliendile meeldiks kindlasti võimalikult lühike ja lihtne hinnakiri, mis koosneks vaid ühest sõidukilomeetri tariifist, ühest tunnitariifist, nende vahetumise kiirusest ja sõidualustamistasust. Ei mingit võimalustki, et taksojuht hajameelse kliendi puhul lülitaks ?kogemata? sisse hoopis öise tariifi.

Omavalitsused saavad õiguse kehtestada oma äranägemise järgi nõuded taksodena kasutatavate sõidukite mugavusele ja ohutusele. Teisisõnu võib linnavalitsus täpselt ära näidata, millise varustusastme (näiteks ABS pidurid, kaassõitja turvapadi jne), uste arvu või salongi suurusega peavad taksod olema. Kindlasti piirab see ka taksode koguarvu omavalitsuse territooriumil. See annab nõuetele vastavate sõidukite omanikele ka paremad võimalused sissetuleku teenimiseks.

Autor: Feliks Undusk