Vanemapalk vaekausil

Täna on Riigikogus teisel lugemisel ühiskonnas palju poleemikat tekitanud vanemahüvitise seaduse eelnõu. Reformierakonna Riigikogu valimiste eel välja käidud idee oli maksta vanemaile lapse sünni puhul palka kuni kolme keskmise kuupalga ulatuses lapse aastaseks saamiseni ja selle eesmärk on erakonna sõnul tõsta sündide arvu, peatada eesti rahva vaikne väljasuremine, mitte sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine ega vaesuse leevendamine.

Riigikogu sotsiaalkomisjon on jõudnud kokkuleppele, mis erineb veidi Reformierakonna algsest ideest ? vanemapalga ülempiiriks saab kolmekordne 2002. a sotsiaalmaksuga maksustatav keskmine palk ehk 15 700 kr. Maksude mahaarvamise järel jääks vanemale kätte 12 200 kr. Vanemapalga alampiir on alampalk, esialgu pole aga selge, milline aasta siin aluseks võetakse. Hüvitist makstaks esimese kuue kuu jooksul vaid emale.

Emori värske küsitluse tulemused (EPL 11.11.) peegeldavad ühiskonnas valitsevat arusaama vanemapalgast: võrdse suurusega vanemapalka pidas õigeks 67% vastanutest, 24% toetas võimuparteide seisukohta, millega vanemapalk oleks seotud ema või isa eelnevalt teenitud palgaga, ning 9% ei osanud oma seisukohta öelda. Vanemapalga ideele valitsusliidu pakutud kujul on vastu IMF, keda huvitab eelarve tasakaal, ja ka Eesti pereorganisatsioonid, kes eelistavad kõigile vanemaile võrdset hüvitist.

Sotsiaalkindlustusekspert Lauri Leppik on teinud ettepaneku maksta vanemahüvitist sotsiaalmaksust, siirates samas osa seni sotsiaalmaksust finantseeritud, ent kindlustusprintsiibiga vähem seotud kulutusi riigieelarve üldkuludesse. Üldistest maksudest finantseeritaks vaid nende vanemate hüvitisi, kes lapse sünni eel ei töötanud (tudengid, töötud). Leppiku sõnul loogikaprobleeme ei tekiks, kui hüvitis oleks kõigile võrdne.

Iseenesest ei tohiks vanemapalga prognoositav hind 350 mln kr ehk ca 7% rahandusministeeriumi prognoositavast eelarvetulude kasvust riigieelarvele üle jõu käiv olla. Peretoetuste osakaal SKPst on langenud 1,9%-lt 1994. aastal 1,4%-le 2002. a. Oleks raske uskuda, et aastal 2004 ei suuda vahepeal jõukamaks muutunud Eesti ühiskond lastega peresid enam samaväärses mahus toetada kui kümmekond aastat tagasi.

Vanemapalga lisamiljonid kergitaks perede toetamisele kuluvat osa SKPst taas paari kümnendiku võrra ehk tagasi 90ndate teise poole tasemele. Arvestades, et hüvitistelt kinnipeetav tulumaks (ca 62 mln kr) laekub riigieelarve tuludesse, oleks eelarve täiendav puhaskulu 287 miljonit ehk ca 0,6% eelarve kogumahust. Eesti sotsiaalkindlustuse rahastamises on seni olnud oma loogika. Võrdse määraga toetusi ? peretoetusi, töötu abiraha, rahvapensioni ? on finantseeritud riigi üldistest maksutuludest (käibemaks, tulumaks). Nende toetuste eesmärk on kas kompenseerida teatud kulutusi või tagada mingi toimetulekutase.

Probleeme ei tekiks, kui vanemapalk oleks kõigile võrdne. Ent vähemalt seni näitavad kõik märgid, et koalitsioonipoliitikute peadest ei õnnestu ?kiiksu? vanemapalga seotusest vanema varasema töötasuga nii kergesti peletada. Tunnetades küll Eesti poliitilise praktika paratamatusi, esitaksin siiski mõned ettepanekud. Kui valitsuse soov kehtestada varasemast palgast sõltuvat vanemahüvitist on kindel, siis oleks seda siiski loogilisem finantseerida sotsiaalmaksu kaudu, siirates samas osa seni sotsiaalmaksust finantseeritud, ent kindlustusprintsiibiga vähem seotud kulutusi (nt osa ravimihüvitistest) riigieelarve üldkuludesse. Üldistest maksudest finantseeritaks sel juhul vaid nende vanemate hüvitisi, kes lapse sünni eel ei töötanud (tudengid, töötud).

Nii Mõõdukad kui ka Reformierakond võttis endale valimiste eel väga ambitsioonika ülesande - mõjutada sündivust. Mõõdukate erakonna arvates oleks seda mõttekam teha kehtivate peretoetuste arenguna (lapsehooldustasu maksmine kõrgemas määras), millega peab kaasnema kehtivate peretoetuste suurendamine ning töö- ja pereelu senisest soodsam ühitamisvõimalus.

Reformierakonna idee kujutabki endast sünnitushüvitise maksmist pikema aja vältel. Lauri Leppiku ideed on kantud soovist võimumehi mõistusele tuua ehk kompromisse leida. Sünnitushüvitise maksmine pikema perioodi vältel ei oleks ka ühiskonnas tekitanud niivõrd negatiivset hoiakut, kuigi sündivuse suurendamine ei peaks olema ravikindlustuse ülesanne.

Tänastest ravikindlustuse kuludest võiks riigieelarve kanda võtta perearstinduse. Lisaks vältimatule abile oleks siis kõigile kättesaadav ka perearst. Sellise lahenduseni jõuame muuseas Eestis lähemate aastate jooksul paratamatult.

Valitsuse esitatud kontseptsioonis on ülemise piiri langetamine loomulikult mõistlik, nii nagu alumise piiri tõstmine. Sellega võiks kaasneda ajalise piiri nihutamine 18 kuuni. Tulemuspalga põhimõtete rakendamisega oleksin ettevaatlik, oleme nende põhimõtetega niigi üle pingutanud.

Väikese rahva püsimise ainus võimalus on toetada igati uute ilmakodanike sündi. Käsitledes valitsuse soovi kehtestada varasemast palgast sõltuv vanemahüvitis, arvab sotsiaalkindlustusekspert Lauri Leppik, et seda oleks loogilisem finantseerida sotsiaalmaksu abil. Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõus olla.

Kindlasti ei tohi vanemahüvitise kehtestamisega tekitada lahkhelisid põlvkondade vahel. Osa sotsiaalmaksust läheb vanaduspensioni maksmiseks ja nii see peakski jääma, vanemahüvitis jäägu ikkagi riigieelarve kanda. Leppiku arvates tasuks vanemahüvitisel kaaluda tulemuspalga rakendamist, mis tähendaks, et esimese lapse puhul ei pruugiks vanemahüvitis veel 100%ni varasemast palgast ulatuda. Vastuväide ? kulutused esimesele lapsele on perel alati suuremad ja kui lükatakse edasi esimese lapse sünd, ei järgne ju ka teist-kolmandat.

Leppiku arvates tuleks toetada TÜ emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu ettepanekut alandada vanemahüvitise lagi kolmelt keskmiselt palgalt 1-1,5-le. See säilitaks hüvitise üks-ühese sõltuvuse varasemast töötasust kuni 80% juhtudest. See on tõesti kaalumist vääriv mõte, kuid Rahvaliit, Res Pub-lica ja Reformierakond kui küllalt erinevad erakonnad on jõudnud kompromissini, mis näeb ette vanemale palga säilitamist enne ja pärast lapse sündi, kokku 12 kuud.

Keskerakonna pakutud variant: 12 kuud vanemapalka, mis on võrdne alampalgaga, ning 12.?18. kuuni peretoetuste seaduse raames lapsehooldustasu 1000 kr kuus. Ravikindlustuse eelarve kallale minekut ei toeta. Tegemist on siiski sotsiaaltoetuse eriliigiga, mis olgu võrdne.

Tegu ei ole meetmega, mis a) parandab iivet; b) suurendab sündivust; c) parandab lastega perede materiaalset olukorda; d) silub sotsiaalseid lõhesid; e) täiendab oluliselt kogu perepoliitikat. Ainus eesmärk, mis tõesti näib veel kehtivat: riik on võtmas endale südameasjaks korvata vanematele lapse sünniga tekkivad kahjud. Seejuures eeldatakse, et suurema palgaga vanematel on lapse sünd suurema kahju tekitaja. Luban endale siinkohal ülimat irooniat: kas lapse sünni puhul on tegemist moraalse või materiaalse kahju hüvitamisega olukorras, kus on õhus kõigi teiste laste täisväärtuslikku kasvatamist abistava raha kadumine?

Selge on üks ? riigieelarve n-ö solidaarsusfondist ca 8kordse erinevusega väljamaksed mõeldavad ei ole. Vanemahüvitis ei ole kavandatud kindlustuspõhisena. Tegemist oleks selgelt põhiseaduse § 12 rikkumisega, mis keelab ebavõrdse kohtlemise majanduslikest võimalustest tulenevalt. Seega jääb kaalumiseks küsimus, kuivõrd otstarbekas on vanemahüvitise rahastamine 2004. a sotsiaalkindlustuse eelarve vahenditest.

Vastuseks Leppiku igati loogilisele ettepanekule tahaksin ära tuua põhjused, miks antud juhul nii teha ei tahetud. Vanemapalga näol on tegu uue perehüvitise liigiga. Kui seda oleks püütud finantseerida sotsiaalmaksust, oleks tulnud sotsiaalmaksu tõsta. Seda aga ei tahetud. Teine võimalus oleks olnud näpistada see küllalt suur summa haigekassa niigi napi raviraha arvel. Kumbki variant ei tundunud hea, ei tahetud ju kelleltki midagi võtta, vaid nn emapalga näol hoopis anda. Siis oli parim viis teha seda riigieelarvest. Pean vanemahüvitist põhimõtteliselt heaks ettevõtmiseks nii emadele kui ka lastele.

Võrreldes praegu makstava 700 krooniga võidavad ka rahaliselt sellest kõik sünnitajad ? miinimumi saajadki juba kolmekordselt, keskmise palgaga naised aga ligi 10kordselt. Poleemikat ja vaidlusi on tekitanud just hüvitise ülemine piir ning kontrastid. Et avalikud arutelud vanemahüvitise üle nii Riigikogus kui ka väljaspool ei jääks ainult demokraatia mängimiseks, oleks mõistlik korduvaid ettepanekuid seaduse loomisel ka arvestada. Ainult nii saaks hea seaduse, mis vastaks nii praeguste kui ka tulevaste lastevanemate ootustele ja kus riigi pakutavad hüved oleksid õigemates proportsioonides. Tõsist kaalumist vääriks Ene-Margit Tiidu ettepanek seada hüvitise lagi mitte 3-, vaid 1,5kordse keskmise palgani.