Eestil on suurepärane ühiskondliku leppe kogemus olemas

Minu arvates ei ole taolistel arvamustel erilist alust, sest ajalugu on näidanud, et kui ikka väga vaja, siis on omavahel suutelised kokku leppima nii poliitikud kui ka kogu rahvas.

Eesti lähiajaloo viimased 15 aastat tunneb vähemalt kahte ühiskondlikku kokkulepet. Tõsi, niimoodi pole neid keegi nimetanud, kuid oma olemuselt olid need ühiskondlikud lepped kindlasti.

Esimene poliitiliste jõudude kokkulepe toimus kuumadel 1991. aasta augustiput?i päevadel, mil saavutati nn enamlaste-kelamlaste kokkulepe selle kohta, kuidas taastatakse Eesti riik, nii et rahul oleksid nii rahvarindlased kui ka ERSP rahvusfundamentalistid.

Kui 20. augustil 1991. aastal sõlmitud kokkulepe oli vaid ühekordne akt, mis sätestas Eesti Vabariigi taastamise protsessi, siis teine oli juba pikaajaline strateegia, mis kehtib sisuliselt tänaseni.

Minu arvates võib ühiskondlikuks kokkuleppeks nimetada krooni kehtestamist ja kogu sellele järgnevat majanduspoliitikat, mille alustalaks on olnud liberaalne majanduspoliitika, fikseeritud krooni kurss (algul Saksa marga, hiljem euro suhtes) ning tasakaalustatud eelarvepoliitika.

Need kolm vaala olid ja on Eesti majanduse alustalad, tänu millele muutus Maarjamaa vaesest endisest liiduvabariigist Euroopa Liidu üheks edukamaks kandidaatriigiks.

Olenemata sellest, kas tegemist oli Laari parempoolse või hoopis tugevalt Savisaare-mõjutustega Kallase või koguni Tarandi jõulurahuvalitsusega, ei söandanud mitte keegi eelpoolnimetatud põhimõtteid revideerima hakata.

Isegi nende põhimõtete kahtluse alla seadmine toimus haruharva Toompeal toimunud meeleavaldustel ning pikettidel, kuhu kogunesid peamiselt nn elukutselised miitingutel käijad.

Kogu krooni kehtestamise järgne aeg on tegelikult olnud suurepärane ühiskondliku kokkuleppe kehtimise periood, tänu millele me oleme just praeguses majanduslikus olukorras. Tõsisemalt hakkas senikehtiva liberaalse majanduspoliitika uut läbivaatamist nõudma Keskerakond enne eelmisi valimisi ning eelmisel nädalal valitsuskoalitsioonis mässama hakanud Rahvaliit.

Seega on Eestil olemas tosinkond aastat kehtinud rahvusliku kokkuleppe kogemus, mida tuuakse tihtipeale eeskujuks paljudele meiega sarnases majanduslikus olukorras olnud riikidele. Veelgi enam, meie liberaalset majanduspoliitikat hakkavad tasapisi järgima isegi arenenud lääneriigid.

Olen optimist, et ka järgmine ühiskondlik lepe on võimalik saavutada. Selleks on vaja vaid täpselt sätestatud eesmärki ja head ideed selle eesmärgi elluviimiseks. Kui need on olemas, läheb muu juba lihtsalt.