Olin söömas ja joomas seal minagi

Kui peate lugu heast toidust ja veinist, kui hindate ja armastate omaenda isikut niipalju, et peate ennast kuningliku teeninduse vääriliseks, siis on õigeks valikuks Egoist.

Vana aja hõngu ja klassikalist restoraniõhustikku võib leida uuest restoranist Barons ja vene stiilis Nevskist. Väike intiimne õhtu veini ja hea sõbraga ? kindlasti Kolme Näoga Mees Tallinna vanalinnas. Rahvalik muusika ja punetavate nägudega lõbusad õllejoojad ? Sepa Seitse Pärnus, Hiiu õlletuba Tallinnas, Hansa Tall Tartus.

Kõige kirglikuma elamuse sain suvel Haapsalu kuursaalis õhtust süües: kaunilt restaureeritud kuursaali katus sadas solinal läbi, põrand ujus, torm ähvardas meid kõigega koos merre puhuda, keskpärase repertuaariga viiuldaja püüdis veejugade vahel põigeldes viiulit kuivana hoida, aga vahuvein ja lõhe maitsesid kõige selle tõttu nii kui ei kunagi varem. Kahjuks ei saa sellist õhtut korrata, tormid ei ole tellitavad.

Siiani olen meenutanud viimast aastat. Aga muidugi on mul ka oma pikaajalised lemmikud, kus kunagi pettuma ei pea: Tartus käin alati Vildes, teist samaväärset kohvikut pole kusagil mujal, Tallinnas olen kaunimad õhtud veetnud Gloria veinikeldris, Pärnus Steffanis on Eesti parimad pitsad. Ammende villa Pärnus ja ?oti klubi restoran Tallinnas on lihtsalt ilusad ja tulevad meelde siis, kui igapäevaelu hallid toonid peale võtab.

Siiski pole juhmid teenindajad, söömiskõlbmatud toidud, soe valge vein ja kõvahäälsed lärmiraadiod veel kuhugi kadunud. Neid kohti, kuhu olen tõotanud mitte kunagi teist korda sisse astuda, ma siinkohal parem ei meenuta, ikkagi rahulik pühadeaeg tulemas.