E-riik pole imevits, mis kõik mured lahendab

Infotehnoloogia spetsialistid meil ja mujal kipuvad kujutlema, et kolmanda maailma igasse külahurtsikusse arvuti paigaldamisel ja elanikke neil klõbistama koolitades hakkab nende inimeste olukord pöördeliselt paranema. Olen kuulnud sootuks vastupidiseid arvamusi. Arvan samuti, et selleks on eeskätt tarvis sügavamaid majanduslikke muutusi ja klassikalisi reforme. E-riiklus ja virtuaaltehnoloogia on siiski ennemini vorm kui sisu ja see ei peaks saama feti?iks.

Prints Charles näis teleekraanil vaevumärgatavalt muigavat, kui tollane Eesti peaminister talle uhkusega ministrite kabinetti näitas, kus reastusid töövalmis sülearvutid. Ei meenu, et TVs oleks näidatud Soome valitsust täies koosseisus arvutite taga istumas.

Selline töömeetod liialt ?sekretäriseerib? ministrid ? selle asemel, et komplitseeritud probleemi puhul süvenenult mõelda, peab osa tähelepanu koondama näputööle. Nagu miljonimänguski ei taga nobedad näpud veel head lõpptulemust. Mõni Alan Greenspani masti isiksus ei pruugigi enam tippjuhiks saada ? ta võib arvuti käsitsemises kellelegi lootusetult alla jääda, ehkki teda võitnu ajupotentsiaal on sootuks väiksem. Ehk on nii juhtumaski. Ja see oleks arengu seisukohalt tõeliselt halb märk.

E-trendiga kaasnev virtuaalsus ise sisaldab samuti ohte ja küsitavusi. Miks peaks näiteks pensionär või mõni ülekaaluline isik sooritama kõik pangatehingud arvuti taga ja seejärel siirduma püüdlikult metsajooksule? Otstarbekam on ehk sörkida lähimasse pangakontorisse ja telleriga meeldivalt suheldes operatsioon ära teha.

Virtuaalsus hõrendab üha enam otsekontakte inimeste vahel. Ehe reaalsus asendub järk-järgult mõttelise kujutlusega sellest ? mingi sarnasus on siin teiste meetoditega teeglikkuse eest põgenemiseks. Võib-olla viivad liigsed suhtlemissimulatsioonid kunagi inimpopulatsiooni vähenemisele.

Omamoodi ohuks on, et virtuaalsuhtluse abil võivad teostuda väärfantaasiad, millele viitas hiljutine kannibalismi juhtum Saksamaal. Al Qaeda keskaegsete kujutelmade teenistuses on üpris arenenud arvutivõrk. Eesrindlikegi suundadega kaasnevad paratamatult ohud ja suurim neist on, et tehnoloogiasaavutused pööratakse arendajate eneste vastu. Selle vältimine omakorda nõuaks mingit uut lähenemist.

Vastu paljude ootusi pole tekkiv e-ühiskond mingi kaasaegne imevits kõigi hädade vastu. Ta on võimetu, kui ei kõrvaldata näiteks majanduspiiranguid, ei viida lõpule reforme ega reaalse õigusriikluse kehtestamist.