13 aastat õigusriiklusetust

Suur osa inimestest ei jõua elus kordagi kohtusse. Ent omanike osalusega sajad kohtuprotsessid annavad alust üldistusteks. Omandi- ja maareformi 13. aastapäeva puhul k.a juunis on sobiv neid pretsedente kokkuvõtlikult käsitleda. Enamik ajalehetoimetusi nimetab omandireformivaidlusi juba eos nämmutamiseks: suurt reformi ei saanudki Eestis paremini teha.

Kohtuvaidluste tüüpskeem on vastasseis: omanikust üksikisik contra riik ja omavalitsused. Nõustamiste põhjal võib väita, et ca 70% juhtudest jääb üksikisik kaotajaks. Asjaolu viitabki statistiliselt õigusriiklusetusele: kohtud nagu polekski sõltumatu kolmas võim, vaid toetavad täitevvõimu kui tugevamat poolt. Eakad omanikud väärotsuste puhul sageli ei pöördugi kohtusse.

Näide: omanikud Tallinna linnavalitsuse vastu üüri piirmääradega. Algul näis, et kohus on täiesti selges asjas objektiivne. Seadust rikkunud abilinnapead kohustati andma omanikele ammendav vastus, miks tervelt kolme aasta jooksul piirmäärasid pealinnas ei korrigeeritud, nagu seadus ette näeb. Vastus antigi, kuid see ei sisaldanud linnapoolset põhiargumenti ? kalkulatsioone, miks üüri piirmäärasid ei muudetud. Hoolimata protestidest arvas kohus selle sisutühise ja tema enda määrusega vastuolusoleva kirja ammendavaks. Formaalne õigusruum tõelise asemel ongi õigusriiklusetuse põhitunnus.