Jüri Ratas • 4 oktoober 2004

Kas Tallinn ja Eesti on valmis katastroofiks?

Nüüd on juba kolm aastat möödunud 11. septembri terrorirünnakust. Selle ja paljude järgnenud sündmuste taustal tõstatub meilgi teravalt avaliku julgeoleku teema.

Kuid terroriaktide kõrval ei tohi unustada looduskatastroofe, näiteks suuri üleujutusi Ida- ja Kesk-Euroopa riikides 2002. aastal, ulatuslikke metsatulekahjusid Lõuna-Euroopas 2003. aastal ning käesoleva aasta Iraani ja Põhja-Korea raudteeõnnetusi.

Avaliku julgeoleku all tuleb mõista ohtude hindamist ja ohutegurite elimineerimist, kuritegude ennetamist, valmisolekut hädaolukorras tegutsemiseks. See aga tähendab päästeteenistuste efektiivsust, piisava ja väljaõpetatud inimreservi ning materiaalsete varude olemasolu, tõrgeteta kiirabiteenust, tõhusat teavitamissüsteemi, elanikkonna koolitust.

Maikuus lõõmasid Tallinnas Ülemistel vanad liiprid naftarongide kõrval, mõni nädal hiljem oli ulatuslik tulekahju Harjumaal, kus põles keskkonnaohtlik ettevõte. Paduvihmad põhjustasid sel suvel Tallinnas üleujutusi ning meil ei ole puudust ka raskete tagajärgedega liiklusõnnetustest või pommiplahvatustest.

Me peame kohalike elanike ja meie külaliste julgeolekule aasta-aastalt üha suuremat tähelepanu pöörama. Päästeseadus, hädaolukorraks valmisoleku seadus ja tervishoiukorralduse seadus näevad ette eelkõige Eesti riigi vastutust hädaolukordade lahendamisel. Kuid tegelik elu on näidanud, et kohalik võim peab olema suuteline ka ise rasketest olukordadest välja tulema.

Aastate jooksul on tõusnud Tallinna julgeolekusuutlikkus. Tuletõrje- ja päästeameti juurde on loodud esmaste päästevahendite varu. Teist aastat järjest omandasid päästekogemust Aegna saarel valvet pidanud päästereservi vabatahtlikud. Pidevalt on tegutsemisvalmis Tallinna Tuletõrjeühingu vabatahtlike pritsimeeste kaks meeskonda. Linna rahalisel toel töötab tuletõrje ja päästeameti kriisiteenistus ja õppe-treeningkeskus, kus valmistatakse ette ja treenitakse eelkõige päästeametnikke. Viimastel aastatel on pööratud suuremat tähelepanu Tallinna äriühingute töötajate ja linnaametnike päästealasele ettevalmistamisele.

Hoolimata tehtust oleme oma Euroopa kolleegidega võrreldes siiski veel üsna algajad. Helsingis näiteks saab iga aasta 3?5 protsenti linlastest päästekoolitust. Saksamaal töötab mitu ?akadeemiat?, kus nädalalõppudel jagatakse päästekoolitust ? ärijuhtidest üliõpilasteni. Pole siis imestada, et Saksamaal on 1000 elaniku kohta 14,6 tuletõrjujat-päästjat.

Niisiis jääme veel tublisti alla vajalikule julgeolekutasemele. Jah, tulekahjude arv on meil küll aasta-aastalt vähenenud, kuid ikkagi on meil liiga palju neid, kes leiavad tulesurma. Kui Helsingis saab tules surma natuke alla kümne inimese aastas, siis Tallinnas hukkus mullu tules 13 inimest.

Muret teeb õlisaaste oht. Vahendeid naftaga seotud suure tulekahju või madalmerereostuse likvideerimiseks meil pole. Selline varustus maksab uskumatult palju ja linna eelarvest on võimatu neid kulutusi katta. Ka probleemid kiirabiga on kõigile teada. Puudujäägid arstiabikorralduses on tekitanud olukorra, kus kiirabil tuleb täita ka perearsti funktsioone. Sellele juhtis tähelepanu ka riigikontroll.

Kui Tallinnas midagi juhtub, peavad sellest teadma ka linnaelanikud. Just sel eesmärgil on kavas luua elanikkonna teavitamise süsteem. Sellesse kuuluksid sireenide kõrval ka sidevõrkude operaatorite teenused, raadio- ja TV-programmide käivitamine jt tänapäeval kasutatavad korralduslikud ja tehnilised lahendused. Siin pole midagi uut, sest sellised süsteemid on kasutusel kõikjal suurlinnades ning need ei ole seotud vaid riigikaitseliste eesmärkidega.

Vajadusi ja võimalusi avaliku julgeoleku edendamiseks on palju ning kõik nad toetuvad ühisele nimetajale ? koostöö linna ja riigi vahel. Riigipoolset koostöötahet kahjuks napib. Uusi ideid ja lahendusi kuhjunud probleemidele ei ole, vanad tegevusplaanid ei taga arengut.

Tallinn on muutunud omamoodi augulappijaks, täites neid ülesandeid, mis seadustest tulenevalt peaksid olema riigi lahendada.

Hetkel kuum