Vanema maja ostu kaalu hoolikalt

Haapsalus enamiku renoveeritud majade juures nõu andnud arhitekt Tõnis Padu soovitab endale kõigepealt selgeks teha, kas vana maja ostetakse ümberehitamiseks, ?euroremontimiseks? või nähakse väärtust vanavara säilitamises.

?Moodsat maja ihkaval inimesel ei tasuks vana maja omandada,? ütleb Padu. ?Oma uute unistuste teokstegemine vanas keskkonnas võib osutuda keeruliseks ja ega tulemuski enamasti hea ole. Vana maja võiks taastada võimalikult algupärasena, säilitades maksimaalselt vana ja seda oskuslikult sobitada tänapäevaste vajadustega.?

Vanus pole ainus maja väärtuse kujundaja. Kui olete ostnud saja-aastase vettinud ja mädanenud lobudiku, siis pole maja vanusest just palju rõõmu. Sellisel juhul tuleb maja ostuhinnale lisada renoveerimiskulud, mis võib sisuliselt tähendada maja uuesti ehitamist.

Maja väärtust ja vanust aitavad hõlpsasti aimata ka kasutatud materjalid. Näiteks sepanaeltega kinnitatud voodrilaudis on paigaldatud ilmselt enne 20. sajandit. Mõelge kaks korda järele, enne kui hakkate sellist laudist lahti kangutama, et selle alla soojustuskihti lisada. Sepanael ei taha ilma lauda lõhkumata seinast välja tulla. Õhukesed, päikesekiirtes veiklevad ja ebaühtlaselt lainjad aknaklaasid on valmistatud veel puhumise teel, need viitavad vähemalt 80 aasta tagusele ehitusajale. Sellise klaasi paksema ja ?paketima? vastu vahetamine pole ajaloolist väärtust silmas pidades kindlasti mõistlik tegu. Tavalisi klaase on kerge vahetada, vaadake aga raamide seisukorda: kas neid on võimalik taastada kerge pinnaviimistlusega, kas oleks vaja mõni puitosa välja vahetada või oleks kõige kergem uus aken panna. Akende väljavahetamisel ei saa unustada, et ühe akna vahetamisel tuleb jälgida selle kokkusobivust teistega, erinevused ei tohi silma hakata.

Plastik ei sobi vana puumajaga kokku, isegi puupakett on tihti sobimatu, sest tehase liistud on standardlaiusega, mis erinevad vanadest kitsastest liistudest oluliselt.

Variant on tellida kallis käsitöö ja lasta uued aknad koos hingedega valmistada tööd tundval restauraatoril. Selline oleks ideaal, mis võimaldaks ka raamide metallnurgad ja hinged ilusti välja värvida. Reaalsuses kombineeritakse eri ajastud tervikuks ning kaetakse aknad ühtlase värvikihiga, detaile eraldi välja toomata.

Korralik vundament ja vettpidav katus on maja seisukorra juures määrava tähtsusega. Tõnis Padu sõnul ei tohi vundament uppuda ümbritsevasse maapinda, sest siis pääseb niiskus seintesse ja seina alumine osa võib kergesti kahjustuda.

Väga äravajunud uksed võivad viidata maja kandekonstruktsioonide halvale seisukorrale. Kui vajumine on toimunud aastakümneid tagasi, pole põhjust kiirustada ukse väljavahetamisega. Sel juhul võib hoopis uus uks mängima hakata ja teil tuleb viie aasta jooksul tegeleda selle korrigeerimisega. Pealegi torkab uus uks, kui see pole väga oskuslikult valmistatud, vanas keskkonnas rohkem silma kui kergelt viltune vana.

Seejärel heitke pilk katusele. Ka pealtnäha kena katus võib lihtsalt läbi lasta. See aga nõrgestab kandekonstruktsioone, halvemal juhul on tekitanud majaseina vammi ja hallitust. Mitme Haapsalu vana maja renoveerimisega tegelenud Andrus Palm soovitab pööningu olemasolu korral käia läbi katusesarikad ja vaadata katust seestpoolt.

Katusealuse toa laed annavad samuti aimu katuse olukorrast ? kas on laelauad mädad, paindes või ära vajunud. Siseseinte juures tuleb samuti vaadata nende kuju. Kauane niiskus jätab jälje seinamaterjalile ja võib seina punni või mõraliseks paisutada.

Maja sees võiks Padu sõnul vaatlust jätkata põrandatest, sageli on viletsa vundamendi ja ebasobiva põrandakatte kasutamise tulemusel pehastunud esimese korruse puitpõrandad. Tihti on nõukogude aeg peitnud kauni laudpõranda erinevate ?mistrate? ja aurutiheda reliini alla, mis tuleks viivitamatult üles võtta, sest need koguvad enda alla niiskust. Andrus Palm leiab, et kergem on parandada laudpõrandat, mis isegi parandamise järel on aus ja ehtne, kui hakata kuhjama sinna uusi sünteetilisi materjale.

Puitmajas võiks kontrollida ka akendealuseid palgikordi, ka need kipuvad olema kahjustunud.

Omaette teemaks on mitmesugused ümberehitused. Padu sõnul ilmnevadki ohud enamasti seal, kus on tehtud ebasobivaid ja oskamatuid ümberehitusi või kasutatud ebasobivaid materjale. Näiteks võib kahjustusi leida köögi, vannitoa ja teiste niiskete ruumide ümbrusest, sest suurimad ümberehitused on toimunud just sellistes kohtades.

Tuleohutuse mõttes tuleks erilist tähelepanu pöörata maja küttesüsteemile. Harvad pole juhused, kus nõukogudeaegse remondi ajal on korstnajalad või kuumakolded ?ilu pärast? kaetud laudise või isegi tapeediga. Kui te ei taha vanast majast ilma jääda, siis peaks sellised ?kaunistused? kiiresti eemaldama.

Kindlasti tasub enne ehitustöödele asumist nõu pidada arhitekti ja ehitusinseneriga. Kui maja asub vanalinna muinsuskaitsealal või on mälestisena kaitse all, tuleb koostööd teha muinsuskaitseameti kohaliku inspektoriga. Kaitsealuse maja kohta tohib projekti koostada vastavat õigust omav spetsialist. Selle kohta saab lähemat infot muinsuskaitseameti kodulehelt (www.muinas.ee), lisaks saab abi ja infot Säästva Renoveerimise Infokeskusest (www.renoveeri.net).

Kõige lihtsam on maja vanuse kindlakstegemist alustada muidugi maja elanike ja naabrite küsitlemisest, seejärel hankida maja kohta võimalikult palju dokumentatsiooni. Üle 150aastaste majade puhul on maja ehitusaegse projekti leidmine suhteliselt lootusetu, kuid 19. sajandi lõpu, 20. sajandi majade puhul on see enamasti võimalik. Tõnis Padu soovitab otsida infot kohalikust arhiivist või omavalitsusest, head infoallikad on ka nõukogudeaegsed inventariseerimisjoonised. Paberitest peaks selguma, kui palju on maja aegade jooksul ümber ehitatud.

Heaks abiliseks on ajaloolised linnade plaanid, mida leiab ka näiteks rahvusraamatukogu kodulehelt (www.nlib.ee), täpsemaid andmeid saab arhiivist.

Eesti Ajalooarhiiv on paigutanud oma koduleheküljele (www.eha.ee) kinnistute registri, sealt leiab juba päris üksikasjalikku informatsiooni huvipakkuva kinnistu kohta. Kahjuks on seal esialgu andmed vaid Tallinna, Tartu ja Haapsalu kohta.

Autor: Peep Ehasalu